Savitööst olid kõik huvitet ja nii ma siis pakkusin, mida oskasin. Veel kord palju lihtsam oleks olnud kui oleksin juba eelnevalt teadnud, millega organisatsioonid tegelevad, kellega töötavad ja mida minult konkreetselt oodatakse. Nii oleksin saanud omaltpoolt palju rohkem anda.

 Ühe lapse sünnipäev ja seepärast on meil laud lookas. Tema ema valmistas kõigile lastele ja õpetajatele toidu. Minul küsiti eelmisel päeval, mida ma sooviksin süüa, et nagu menüüst pidid valima ja ema siis valmistas kõik ette. Inimesed pildil moodustavad aga selle kooli õpetajaskonna.

 Need kaks varest ei ole rahvuslinnud (kuigi nende rohkuse ja kohaloleku järgi võiks seda oletada. Eile Tinaga käisime uuekunsti muuseumis ja seal oli taustaks linnulaul. Veidi aega maali ees istudes, tõdesime, et me ei ole Mumbais linde kuulnud, vaid miskised vareselukad) ja nad ei ole ka maskotid, vaid ikka päris linnuksed aknal samal ajal kui doktor Sujata Bhan õpilase muret kuulab. See on ülikooli õppejõu kabinet.

Enne veel kui päris lahkumiseks läks tegime pildi. Väga kurb. Ma ei saa aru, miks ei võiks ma 2 nädalat ühe kohas olla ja sügavamalt süsteemidesse sisse pugeda. Saaksin ka palju rohkem noorte ja õpetajate jaoks teha.

Aga selline kord on see programm.