Minu kostitaja paar on pärit Kašmiirist, aga kuna seal on hindude ja moslemite vahel teravad jagelemised, siis tulid nemad sealt ära Mumbaisse ja on siin juba pikalt elanud.
7.12 on nende 23 abieluaastapäev. Nende pulm kestis 1 kuu ja külalisi oli 1500. Kuu jooksul läbiti erinevaid rituaale - lauldi jms.
Seega on mul suur au olla nende abielu tähistamise juures.
Täna valmistasin neile veidi peavalu. Nimelt käisime Tinaga Elephanta saarel, kus on koopad, milles on kõiksugused hindu jumalused (Šiva koos oma nasitega).
Pildid sellest järgmises loos.
Kui tagasi tulema hakkasime, siis pidime erinevatest kohtades rongist maha minema. Tema enne ja siis mina. Peatus Malar, siis võta rikša ja sõida Linkroadile. No nii ma siis läksin, aga eks seda rikšat on ikka raske saada, sest neil on igasugune õigus sulle äraöelda. Kui ta ikka ei taha sõita, siis ta ei sõida. Lõpuks leidsin ühe. Istusime pool õhtut ummikus ja kui ta mu ühe suure ostukeskuse juurde viis sain aru, et olen veidi vales kohas. Küsisin kohe abi ja ta juhatati edasi. No ju kui lõpuks olin kuskil slummis, siis tuli ilmselgelt ots ringi keerata. Helistasin Sujatale, kes rääkis juhiga ja kui olin juba omal käel aru saanud, kus me oleme, siis hakkasime õiget teeotsa jahtima. Lõpuks olime kohal ja terve pere oli mu pärast mures ja siis selgitasime pikalt, mis juhtus. Juhtus see, et mul oli poolik aadress. Nüüd aga on asi selge.
Asi hakkab juba arusaadavaks muutuma. Kui sind enamus aega ringi taritakse, siis on raske mõista, mis ja kus asjad paiknevad, aga nüüd kui omal käel linna pead saama ja sealt ka tagasi tulema, siis on täitsa teine värk. Käidud siiski sai ja tore oli ka. Ja pereisa on imestuses, et ma kaardi pealt orienteerun, kus me käisime ja kuidas kuhu jõuda. :):)
Täna oli meil külas Sujata sõber koos oma mehega. Muidugi pakuti süüa ja muidugi on pidevalt probleem selles, et ma ei söö piisavalt ja igat su liigutust märgatakse. Kui sa mõnda asja laualt ei ole proovinud, siis see märgitakse ära ja kui sa juurde ei võta, siis nurisetakse, et ma nii vähe söön. Ise viskan muidugi nalja, et ma ju poolik ja nii pisike. Toidud on imehead ja nagu kõik emad, siis ka selle pere ema võtab mind kui tütrekest, kes on mures, et laps ei söö. Aga ma olen väsinud ja organism ei jõua kõigega toime tulla. Portsud ongi väikesed ja korraga nii palju erinevaid asju ei jaksa tarbeda, sest maitsed on siin väga jõulised.
Muidgi see pidev mure toidu ja sinu olemise pärast on neil kombeks, sest Tinaga rääkisime täna ja ka tema ütles, et pereema oli mures, et ta sööb vähe. No mis sa teed? :)
Palju saan ka vihjeid, et mul on palju plaane, aga nii see asi ju käibki, et võtad kõigest kõike ja saan aru, et tehakse vihjeid, et ma peaks kõigega nõus olema, mis mulle pakutakse. Õnneks on Sujata väga mõistev inimene. Tal on küll oma ideed ja ettekujutus asjadest ja väga konkreetne, aga annab mulle ruumi olla ja mõelda ja tegutseda.
Ise olen 12 päevaga ära õppinud, et kui ma tunnen, et ma ei taha ühte või teist, siis lihtsalt väljendan seda tugevalt, kuid viisakalt ja kui keegi võtab nõuks pahandada, siis see ei ole enam minu teha.
Sa oled siin kui poliitik, kes peab igale poole jõudma ja mõnikord isegi mitte sellepärast, et kes sa oled, vaid sellepärast, et sa selles programmis osaled. Täitsa mõistetav, et kõik tahavad oma panuse anda ja oma külalislahkust jagada, aga meil on omad mõõdupuud ja limiidid, kust jookseb taluvuse piir.
No vot. Et siis oleme siin palju tundnud, et meil ei ole meie vabadust ja oleme veidi karpi surutud. Palju on peab ja tuleb jne, mis mingit pidi on vahva, aga teistpidi jälle väsitav. Oleme ka palju oma arvamust avaldanud ja oma tahtmised/vajadused läbi surunud. On ka mõistetud, et tegemist peab olema vastastikuse protsessiga.
Olen külmakõhuga tüüp, ei lase ennast enab (väga) siia ja sinna nihutada.
Seepärast plaanisime Tinaga endale laheda kahekesi olemise. Appi kui tore. Sa ei pea suhtlema kui ei taha ja teine saab aru ja oled täitsa endamisi, samas kellegagi koos. Mõnus.
Minust vasakul istub pere koduabiline, kes on nendega olnud juba 8 aastat ja käib koristamas nende kodu 3 korda päevas. See on siin tavaline. Ta ise elab oma mitme lapse ja mehega väikeses ühetoaga hütis. Minust paremal on Sujata. Minu selja taga istub pereisa, tema kõrval istuvad pere sõbrad.
Perepoeg teeb filme ja meisterdab igasugu säärast kraami, et siis jälle multikaid teha. Vahva sell. Ja tema tööd, mida ta on näidanud, on olnud toredad.
7.12 on nende 23 abieluaastapäev. Nende pulm kestis 1 kuu ja külalisi oli 1500. Kuu jooksul läbiti erinevaid rituaale - lauldi jms.
Seega on mul suur au olla nende abielu tähistamise juures.
Täna valmistasin neile veidi peavalu. Nimelt käisime Tinaga Elephanta saarel, kus on koopad, milles on kõiksugused hindu jumalused (Šiva koos oma nasitega).
Pildid sellest järgmises loos.
Kui tagasi tulema hakkasime, siis pidime erinevatest kohtades rongist maha minema. Tema enne ja siis mina. Peatus Malar, siis võta rikša ja sõida Linkroadile. No nii ma siis läksin, aga eks seda rikšat on ikka raske saada, sest neil on igasugune õigus sulle äraöelda. Kui ta ikka ei taha sõita, siis ta ei sõida. Lõpuks leidsin ühe. Istusime pool õhtut ummikus ja kui ta mu ühe suure ostukeskuse juurde viis sain aru, et olen veidi vales kohas. Küsisin kohe abi ja ta juhatati edasi. No ju kui lõpuks olin kuskil slummis, siis tuli ilmselgelt ots ringi keerata. Helistasin Sujatale, kes rääkis juhiga ja kui olin juba omal käel aru saanud, kus me oleme, siis hakkasime õiget teeotsa jahtima. Lõpuks olime kohal ja terve pere oli mu pärast mures ja siis selgitasime pikalt, mis juhtus. Juhtus see, et mul oli poolik aadress. Nüüd aga on asi selge.
Asi hakkab juba arusaadavaks muutuma. Kui sind enamus aega ringi taritakse, siis on raske mõista, mis ja kus asjad paiknevad, aga nüüd kui omal käel linna pead saama ja sealt ka tagasi tulema, siis on täitsa teine värk. Käidud siiski sai ja tore oli ka. Ja pereisa on imestuses, et ma kaardi pealt orienteerun, kus me käisime ja kuidas kuhu jõuda. :):)
Täna oli meil külas Sujata sõber koos oma mehega. Muidugi pakuti süüa ja muidugi on pidevalt probleem selles, et ma ei söö piisavalt ja igat su liigutust märgatakse. Kui sa mõnda asja laualt ei ole proovinud, siis see märgitakse ära ja kui sa juurde ei võta, siis nurisetakse, et ma nii vähe söön. Ise viskan muidugi nalja, et ma ju poolik ja nii pisike. Toidud on imehead ja nagu kõik emad, siis ka selle pere ema võtab mind kui tütrekest, kes on mures, et laps ei söö. Aga ma olen väsinud ja organism ei jõua kõigega toime tulla. Portsud ongi väikesed ja korraga nii palju erinevaid asju ei jaksa tarbeda, sest maitsed on siin väga jõulised.
Muidgi see pidev mure toidu ja sinu olemise pärast on neil kombeks, sest Tinaga rääkisime täna ja ka tema ütles, et pereema oli mures, et ta sööb vähe. No mis sa teed? :)
Palju saan ka vihjeid, et mul on palju plaane, aga nii see asi ju käibki, et võtad kõigest kõike ja saan aru, et tehakse vihjeid, et ma peaks kõigega nõus olema, mis mulle pakutakse. Õnneks on Sujata väga mõistev inimene. Tal on küll oma ideed ja ettekujutus asjadest ja väga konkreetne, aga annab mulle ruumi olla ja mõelda ja tegutseda.
Ise olen 12 päevaga ära õppinud, et kui ma tunnen, et ma ei taha ühte või teist, siis lihtsalt väljendan seda tugevalt, kuid viisakalt ja kui keegi võtab nõuks pahandada, siis see ei ole enam minu teha.
Sa oled siin kui poliitik, kes peab igale poole jõudma ja mõnikord isegi mitte sellepärast, et kes sa oled, vaid sellepärast, et sa selles programmis osaled. Täitsa mõistetav, et kõik tahavad oma panuse anda ja oma külalislahkust jagada, aga meil on omad mõõdupuud ja limiidid, kust jookseb taluvuse piir.
No vot. Et siis oleme siin palju tundnud, et meil ei ole meie vabadust ja oleme veidi karpi surutud. Palju on peab ja tuleb jne, mis mingit pidi on vahva, aga teistpidi jälle väsitav. Oleme ka palju oma arvamust avaldanud ja oma tahtmised/vajadused läbi surunud. On ka mõistetud, et tegemist peab olema vastastikuse protsessiga.
Olen külmakõhuga tüüp, ei lase ennast enab (väga) siia ja sinna nihutada.
Seepärast plaanisime Tinaga endale laheda kahekesi olemise. Appi kui tore. Sa ei pea suhtlema kui ei taha ja teine saab aru ja oled täitsa endamisi, samas kellegagi koos. Mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar