Uskumatu polaarsuste vaheldumine.
Olen super hüper glamuursel pulmapeol, sõidan super hüper glamuursete meestega
veel glamuursemas autos mööda linna ringi ja kui nad mu maja ees maha panevad,
siis on Tuhkatriinu lugu läbi. Vantsin koju määrdunud kodusse.
Tegelikult on asjalood sellised,
et väikese räpasusega ma arvestasin. Katrin andis päris hea ülevaate, mis mind
ees võib oodata. Sellega aga ei olnud ma arvestanud, et pean mingi koeraelukaga
võitlema. Ta on täielik türann, hüppab selga ja haisb igal pool. Mul on jalgadel pikad sinika triibud. Pealegi on mul
vist koerakarva allergia. Sellest kõigest andsin teada ka nüüd korraldajatele
ja eks näis, kuidas sellel korral olukord lahendatakse. Üks meie grupiliige
juba jäi oma esimese pere juurde, sest ta ei tundnud ennast üldse hästi ja ka
pere soovitas, et ehk on parem kui ta nende poole jääb.
Olin juba valmis, et hea küll
elan selle olemise siin üle ja saan ju ennast maksma panna, aga kui asi
hakkab juba tervisele, siis on pahasti. Mingeid allergia tablete ei hakka ma
sellepärast võtma, et lihtsalt kuskil kellegi vale otsuse pärast pean üleelamis
laagrit pidama. Jutu järgi on kõik kodud üle vaadatud, aga minul tekib küsimus,
kuidas paigutatakse inimene kellegi juurde, kellel on türannist koer ja kelle
kodu ei ole mitte vaene, vaid väga räpane? Kas siin ei peaks olema ka mingi
taluvuse piir? CIF-Estonia võiks ka kõik Kopli rääbakamad kodud programmis
osalejatele anda.
Ja egas see pererahvaski siin ei ole väga huvitet, et nendega
keegi terve nädal lihtsalt elab ja oma tegemisi toimetab. No täna näiteks olin
ema ja tütre kõvahäälse tüli tunnistajaks. Kas peaksin olema? Kas seda ehedat
ekstreemsust meile tahetaksegi pakkuda (näha, kuidas pereema koera tühja
pudeliga peksab ja sõimab, et kui käituda ei oska, siis annan piki pead ja
korra haaras ähvardavalt ka kriketikurika järele)?
Tina näiteks ütles, et tema pere
ei olnudki väga huvitatud, et keegi neile läheks, alles kaks päeva enne meie
tulekut kinnitati, et ikka oleks vaja kedagi majutada ja nad nõustusid.
Kahjuks on lugu selline, et siinsel organisatsioonil on uus presidendi provva ja temaga on asjaajamine isegi kohalikel keeruline. Kui mitmeid kordi oleme
temaga siin juba võidelnud ja ta on suutnud tekitada täiesti mõttetuid
olukordi. Manipuleerib ja käitub väga halvasti inimestega. Kui midagi toimub
teisiti või tekib väike probleemike, siis see võib olla tervelt kolme päeva
jagu arutelu. Oi see tagasiside tuleb neile küll väga krehvtine nagu üks
tavapärane india toit ikke. Tina avaldas arvamust, et kui temalt küsiks praegu
keegi rootslane, et kas CIF-India programm on tore ja kas tasuks osaleda, siis
ta arvab, et ütleks ei. Mina nii resoluutne ei ole, siin on ikka väga lahe ka
olnud. Kõik, mis nende asjaajamisse puutub, siis tuleb arvestada, et palju on
vanemaid porvvasid, kes on oma arvamusega ja nendega on võimatu asju ajada.
Küll aga leidsime täna teiste osalejatega, et ennast tuleb hoida ja kõigega ei
pea viisakusest nõus olema. Esiteks oled sina programmi eest maksnud ja teiseks
on nii kaugel, nii ekstreemses linnas niigi keeruline olla, et siis veel
tegeleda tervise ja muu jamaga on liig. Tuleb aga teada ise väga täpselt, mida
sa saada tahad ja kellega siin suhtlema peab, et selleni jõuda. Nemad ju tegelikult
soovivad ka parimat, kuid ei osata näha asja selle teisest otsast.
PS! Katrin soovitas kaasa võtta
padjapüür ja isegi lina. Ma unustasin need maha, sai ju kott peltapaberit täis tuubitud
(ja seda läheb vaja). Selle eest aga ei hoiatatud, et oleks pidanud ka koerapeletaja
kaasa võtma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar