Roheline kobrutav hallitus paitab ülikooli seinu ja vares vana vaak vahib aknaruudust sisse. Siin seda elu nii elatakse, et kõik on kohati algeline - värv koorub seintest, linnud on pea koduloomad, kõik on räämas, aga seinal laiutab ultramoodne õpetajate tööaja arvestaja ehk siis aparaat, kuhu topid oma näpu sisse ja selle ainulaadne tempel arvestab sinu palga hiljem kokku.
Täna esinesin üliõpilastele. Markusele just rääkisin, et saaks ju alati paremini ja põhjalikumalt, aga õhtused ajad on selleks, et võtta linnast, mis pakkumisel on ja ega siis enam jäägi aega muudesse asjadesse süübida.
Ehk siis esinesin tudengitele oma presentatsiooniga ja rääkisin lugusid juurde. No ikka mõned korrad käis naerulagin üle ruumi, seega eeldan, et kui midagi muud ei suutnud neis muuta, siis vähemalt hommik oli neil veidi mõnusam kui muidu. Muidugi oleksin tahtnud perfeksemalt ja põhjalikumalt asja teha, aga ega see esinemine tuli ka nii äkki.
Kui oleks vaid teadnud sellest kohast rohkem, esinemistest, inimestest, siis oleksin ka osanud paremini ette valmistada. Minu õnneks olen ühes kohas 5 päeva, järgmisel nädalal jagunen kahe koha vahele. Tina näiteks käis juba sellel nädalal kahes kohas ega olnud ühe kohaga üldse rahul, sest temaga ei tegeletud. Istus seal nagu rootsi tukunui, siis aga kargas arukalt püsti ja ütles otsustavalt, et ma nüüd lähen minema. Tubli.
Mina oleks väga tahtnud oma praktikakohast rohkem teada, tahaks pühenduda ja rohkem anda. Ühe nädalaga jõuad alles sisse elada, hakkad nagu süsteemidest ja inimeste käitumismustritest aru saama. Selles kohas ollakse kõigeks valmis justkui, aga eeldatakse, et mina ise käin ja küsin, ma ise ütlen, millal mina midagi teen jne. Mina aga eeldan, et mulle öeldakse, et sellel ja sellel ajal on meil vaba. Kultuuriline taust on nii erinev, et kompimisega läheb veidi aega. Tehti ka mingi kava, aga kogemusest tean juba, et ega mingi kava käsutajaks ole. Täna rääkisin siis nooremapoolse (minust veidi noorem) õppealajuhatajaga ja ütlesin siis ausalt, et mu meelest on asjad ikka väga kaootilised. Ta siis ütles, et ma oleks võinud seda juba varem öelda. :) No vot. Ma ju palusin õpsidel saviruumist lahkuda kui meil töö pooleli oli, aga keegi ei kippunud kuhugi. Ja homme olen karmus ise, teen ikka nii nagu mina asjast aru saan. Uks kinni, vaikus majas ja õpetajad minema kui nad just kaasa ei taha teha.
Savitöö kolmapäeval läks hästi, ma arvan nii. Jällegi veidrad asjaolud. Mina ütlen, et teen tööd õpiraskustega lastega, aga millegipärast on savitööd tegemas ka autistlikud lapsed. Teen siis, mis suudan, aga seltskond on kirju. Ja siis veel vahvad õpetajad, kes oma asju arutasid.
Sellel kuul on neil totaalselt teine rütm ehk minu nägemus rütmist on siis, et lapsed muudkui istuvad ja puhkavad või käivad niisamuti ringi. Vahepeal on mõned tegevused nt. sportimine õues ja marsiharjutus toas. Kõik, aha lõuna ka ja siis ongi päev läbi. Väga veider. Küsin siis õppealajuhatajalt, et kas neil ei võiks ka teistsugusel ajal ehk siis sellel kuul parem rütm või konkreetsem kava olla. Aga eks siin on ka erinevused asjade nägemisel.
Täna oli siis ühe lapse sünnipäev. Palju õnne temale ja veel suured tänud tema emale, kes kõigile meile süüa saatis. Tore on kodust indiast toitu süüa.
Korra tuli Sujataga juttu ühest õpetajast ja tema ütleb, et see õpetaja on suhteliselt karmi olemisega. Nõustusin temaga ja andsin nähtu põhjal oma arvamuse. Nüüd räägib Sujata, et ta oli ka osakonnas teistega rääkinud, et selle õpetajaga peab midagi ette võtma, et ka mina olla näinud, et asjad ei ole paigas. Oh õudu, mõjutan veel teiste inimeste elusid siin.
Ühesõnaga olen kohaga juba harjunud ja kurb on ära minna. Inimesed, eriti noored sain juba armsaks ja mul tekkis nendega väga hea side.
Täna esinesin üliõpilastele. Markusele just rääkisin, et saaks ju alati paremini ja põhjalikumalt, aga õhtused ajad on selleks, et võtta linnast, mis pakkumisel on ja ega siis enam jäägi aega muudesse asjadesse süübida.
Ehk siis esinesin tudengitele oma presentatsiooniga ja rääkisin lugusid juurde. No ikka mõned korrad käis naerulagin üle ruumi, seega eeldan, et kui midagi muud ei suutnud neis muuta, siis vähemalt hommik oli neil veidi mõnusam kui muidu. Muidugi oleksin tahtnud perfeksemalt ja põhjalikumalt asja teha, aga ega see esinemine tuli ka nii äkki.
Kui oleks vaid teadnud sellest kohast rohkem, esinemistest, inimestest, siis oleksin ka osanud paremini ette valmistada. Minu õnneks olen ühes kohas 5 päeva, järgmisel nädalal jagunen kahe koha vahele. Tina näiteks käis juba sellel nädalal kahes kohas ega olnud ühe kohaga üldse rahul, sest temaga ei tegeletud. Istus seal nagu rootsi tukunui, siis aga kargas arukalt püsti ja ütles otsustavalt, et ma nüüd lähen minema. Tubli.
Mina oleks väga tahtnud oma praktikakohast rohkem teada, tahaks pühenduda ja rohkem anda. Ühe nädalaga jõuad alles sisse elada, hakkad nagu süsteemidest ja inimeste käitumismustritest aru saama. Selles kohas ollakse kõigeks valmis justkui, aga eeldatakse, et mina ise käin ja küsin, ma ise ütlen, millal mina midagi teen jne. Mina aga eeldan, et mulle öeldakse, et sellel ja sellel ajal on meil vaba. Kultuuriline taust on nii erinev, et kompimisega läheb veidi aega. Tehti ka mingi kava, aga kogemusest tean juba, et ega mingi kava käsutajaks ole. Täna rääkisin siis nooremapoolse (minust veidi noorem) õppealajuhatajaga ja ütlesin siis ausalt, et mu meelest on asjad ikka väga kaootilised. Ta siis ütles, et ma oleks võinud seda juba varem öelda. :) No vot. Ma ju palusin õpsidel saviruumist lahkuda kui meil töö pooleli oli, aga keegi ei kippunud kuhugi. Ja homme olen karmus ise, teen ikka nii nagu mina asjast aru saan. Uks kinni, vaikus majas ja õpetajad minema kui nad just kaasa ei taha teha.
Savitöö kolmapäeval läks hästi, ma arvan nii. Jällegi veidrad asjaolud. Mina ütlen, et teen tööd õpiraskustega lastega, aga millegipärast on savitööd tegemas ka autistlikud lapsed. Teen siis, mis suudan, aga seltskond on kirju. Ja siis veel vahvad õpetajad, kes oma asju arutasid.
Sellel kuul on neil totaalselt teine rütm ehk minu nägemus rütmist on siis, et lapsed muudkui istuvad ja puhkavad või käivad niisamuti ringi. Vahepeal on mõned tegevused nt. sportimine õues ja marsiharjutus toas. Kõik, aha lõuna ka ja siis ongi päev läbi. Väga veider. Küsin siis õppealajuhatajalt, et kas neil ei võiks ka teistsugusel ajal ehk siis sellel kuul parem rütm või konkreetsem kava olla. Aga eks siin on ka erinevused asjade nägemisel.
Täna oli siis ühe lapse sünnipäev. Palju õnne temale ja veel suured tänud tema emale, kes kõigile meile süüa saatis. Tore on kodust indiast toitu süüa.
Korra tuli Sujataga juttu ühest õpetajast ja tema ütleb, et see õpetaja on suhteliselt karmi olemisega. Nõustusin temaga ja andsin nähtu põhjal oma arvamuse. Nüüd räägib Sujata, et ta oli ka osakonnas teistega rääkinud, et selle õpetajaga peab midagi ette võtma, et ka mina olla näinud, et asjad ei ole paigas. Oh õudu, mõjutan veel teiste inimeste elusid siin.
Ühesõnaga olen kohaga juba harjunud ja kurb on ära minna. Inimesed, eriti noored sain juba armsaks ja mul tekkis nendega väga hea side.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar