pühapäev, 23. detsember 2012
Maal ja õnnelik
Ajas tagasi
Mõneti on siin lood nagu meie nõuka ajal. Inimesed on tööl, sest neil on vaja tegevust pakkuda või siis hea näide meie reisisaatjatest.
Lähed näiteks poodi ja seal tervitavad sind koguni 6-7 meestöötajat, kes kohkudes ennast sirgu tõmbavad ja sul järgi käima hakkavad, sest tõenäoliselt sõltub tema tulemuspalk ka minu ostust.
Ühel korral sisenesin kurtade poodi ja üks mees jooksis nii meeleheitlikult, et oleks omal jalad alt jooksnud. Ja siis hakkas mul mööda poodi minu varju mängima, küll oli tahtmine eest ära joosta.
Supermarketisse sisenedes otsitakse su kott ja sinu keha ümber olevad riided korralikult läbi. Kotilukk pannakse plastpaelaga kinni ja auto alune vaadatakse peegliga läbi.
Uksel seisab mees, kes avab sulle ukse ja siis on järgmine mees, kes võtab sinu koti panti ja siis kui väljuma hakkad, siis on järgmine mees, kes su arvele templi lööb, et sa ikka lahkusid sellest poest.
Ja kui vett ostma tahad minna, siis mõtle ikka korralikult läbi, kas see vaev tasub ennast ära. :)
Rahval on küll töö, aga tööiseloom on suhteliselt rutiinne ja kurnab inimese terava mõistuse ära.
Njah. Ühel päeval käisime ostutänaval - golaba gosby (kirjapilt ei ole tõenäoliselt õige), kus pead eriti teadlik olema, mida osta tahad. Aha, sellel tänaval on palju poode ja väliputkasid, kus pead ullumoodi kauplema. Ja väikest raha peab palju kaasas olema, kuidas sa kaupled 500-lt 200-le ja maksad 500-ga.
No ja ühel korral siis otsisin ühte asja (ei saa öelda mida, sest see on üks jõulukingitus) ja leidsin, vaatasin ringi ja tegin näo, et tegelikult mind need asjad väga ei huvitagi ja noormees kohe õhinal pakkuma ja kaabib kõikvõimalikud variandid oma laua alt välja ja mul silme eest kirju. Taipan siis küsida, et palju maksab. Mehel käib kõik väga kiirelt ja strateegiliselt, aga ega ta ei tea, et ma siis pole miski suupeale kukkunud. Ütleb 850 ruupiat ja näitab kalkulaatori peal mulle summat. Ma vaatan talle kurjalt otsa ja ütlen teravalt, et kas ta on ull või, 850 ei maksa ma mitte mingil juhul. Siis tuleb mehe poolt pikk epistel kui kallis on tal müügiputkat pidada ja üldse on see väga odav hind. Küsib siis minult, mis hinna ma pakun. Ütlen, et 200 kõige rohkem. Mees vaatab nüüd omakorda mulle väga lolli näoga otsa. "Mam, kas te teate kui kvaliteetne see on" ja hakkab mulle teisi variante ja odavamaid näitama. Ma ütlen, et ei ei, mingu seenele. Tema siis näitab kalkulaatoril uut hinda, näpud käivad väga kiirelt. Uus hind on 650, mille peale mina muidugi naeran kõvasti ja hakkan minema astuma. Mees küsib, mis ma pakun, ma ütlen, et 250. Mees ütleb, et ei ei ei, hakkangi minema, mees karjub mulle järele, et hea küll 450. Mina ikka šestikuleerin suurelt, et mingu metsa.
Mees peatab mu ja ütleb, et ma pakuks oma hinna. Mina siis ütlen, et hea küll 300 ruupiat on juba väga hästi saadud. Tema vangutab pead ja mina olen juba silmadega uusi kaupu jahtimas. Mees karjub mulle järgi. Kuulen odavamat hinda ja lähen tagasi, sest nii need asjad käivad. Me ei saa siiski kaubale ja mina jään enda juurde kindlaks, et ma üle 300 ei maksa. Lahkun. Olen juba oma kambaga koos ja poolel teel kui näen, et see mees proovib rahvamassi seest välja rabeleda, endal minu soovitud ese pihus. Mees jõuab minuni ja ütleb, et ta annab selle mulle 300-ga ja mainib, et ma olen ikka jube kange vend. Naeran ja ütlen, et ma olen siin juba pea kuu olnud, tean neid trikke juba küll.
Küsin, kas ta on õnnelik, sest mina olen küll väga õnnelik. Ta siis veidi nördinult, aga siiski rahulolevalt ütleb, et on õnnelik.
Ohh kui mõnus. Ja edasi läks juba libedalt. Sain kõik hinnad alla igas putkas. Enesekindlus ja suhteliselt karm hoiak tulevad vaid kasuks.
Fantastiline. Miks Eestis selliseid tugusid ei ole?
Vihjeks, et Bomby ostukohtadest on veel head: lokhenwala turg, asub see Andheri linnaosas, supermarketid on suhteliselt toredad kohad, kuigi ega seal kaubelda saa. Pea igas rongipeatuses on turg, mida julgeks soovitada on: Santacruzi (west) peatuses asuv turg. Toredad asjad on Arts and Crafts poes, mis asub kuulsa linna tsentrumis asuva purskkaevu vahetusläheduses ja sealt tagasi Mumbai värava poole kõndides on väga head poed.
Kurb lugu on aga siis kui oled oma sisseostud ära teinud ja pead rongiga koju minema, siis on suhteliselt karm lugu, eriti kui oled sattunud tipptunni ajal liiklema ja kui sul on kaasas midagi kergesti purunevat.
Ja lõpuks tunnen ka mina ennast tõeliselt pikana. Seisin rongis ja taipasin hetkeks, et näen kõikide peadest üle, olen rongis kõige pikem inimene. :)
Lähed näiteks poodi ja seal tervitavad sind koguni 6-7 meestöötajat, kes kohkudes ennast sirgu tõmbavad ja sul järgi käima hakkavad, sest tõenäoliselt sõltub tema tulemuspalk ka minu ostust.
Ühel korral sisenesin kurtade poodi ja üks mees jooksis nii meeleheitlikult, et oleks omal jalad alt jooksnud. Ja siis hakkas mul mööda poodi minu varju mängima, küll oli tahtmine eest ära joosta.
Supermarketisse sisenedes otsitakse su kott ja sinu keha ümber olevad riided korralikult läbi. Kotilukk pannakse plastpaelaga kinni ja auto alune vaadatakse peegliga läbi.
Uksel seisab mees, kes avab sulle ukse ja siis on järgmine mees, kes võtab sinu koti panti ja siis kui väljuma hakkad, siis on järgmine mees, kes su arvele templi lööb, et sa ikka lahkusid sellest poest.
Ja kui vett ostma tahad minna, siis mõtle ikka korralikult läbi, kas see vaev tasub ennast ära. :)
Rahval on küll töö, aga tööiseloom on suhteliselt rutiinne ja kurnab inimese terava mõistuse ära.
Njah. Ühel päeval käisime ostutänaval - golaba gosby (kirjapilt ei ole tõenäoliselt õige), kus pead eriti teadlik olema, mida osta tahad. Aha, sellel tänaval on palju poode ja väliputkasid, kus pead ullumoodi kauplema. Ja väikest raha peab palju kaasas olema, kuidas sa kaupled 500-lt 200-le ja maksad 500-ga.
No ja ühel korral siis otsisin ühte asja (ei saa öelda mida, sest see on üks jõulukingitus) ja leidsin, vaatasin ringi ja tegin näo, et tegelikult mind need asjad väga ei huvitagi ja noormees kohe õhinal pakkuma ja kaabib kõikvõimalikud variandid oma laua alt välja ja mul silme eest kirju. Taipan siis küsida, et palju maksab. Mehel käib kõik väga kiirelt ja strateegiliselt, aga ega ta ei tea, et ma siis pole miski suupeale kukkunud. Ütleb 850 ruupiat ja näitab kalkulaatori peal mulle summat. Ma vaatan talle kurjalt otsa ja ütlen teravalt, et kas ta on ull või, 850 ei maksa ma mitte mingil juhul. Siis tuleb mehe poolt pikk epistel kui kallis on tal müügiputkat pidada ja üldse on see väga odav hind. Küsib siis minult, mis hinna ma pakun. Ütlen, et 200 kõige rohkem. Mees vaatab nüüd omakorda mulle väga lolli näoga otsa. "Mam, kas te teate kui kvaliteetne see on" ja hakkab mulle teisi variante ja odavamaid näitama. Ma ütlen, et ei ei, mingu seenele. Tema siis näitab kalkulaatoril uut hinda, näpud käivad väga kiirelt. Uus hind on 650, mille peale mina muidugi naeran kõvasti ja hakkan minema astuma. Mees küsib, mis ma pakun, ma ütlen, et 250. Mees ütleb, et ei ei ei, hakkangi minema, mees karjub mulle järele, et hea küll 450. Mina ikka šestikuleerin suurelt, et mingu metsa.
Mees peatab mu ja ütleb, et ma pakuks oma hinna. Mina siis ütlen, et hea küll 300 ruupiat on juba väga hästi saadud. Tema vangutab pead ja mina olen juba silmadega uusi kaupu jahtimas. Mees karjub mulle järgi. Kuulen odavamat hinda ja lähen tagasi, sest nii need asjad käivad. Me ei saa siiski kaubale ja mina jään enda juurde kindlaks, et ma üle 300 ei maksa. Lahkun. Olen juba oma kambaga koos ja poolel teel kui näen, et see mees proovib rahvamassi seest välja rabeleda, endal minu soovitud ese pihus. Mees jõuab minuni ja ütleb, et ta annab selle mulle 300-ga ja mainib, et ma olen ikka jube kange vend. Naeran ja ütlen, et ma olen siin juba pea kuu olnud, tean neid trikke juba küll.
Küsin, kas ta on õnnelik, sest mina olen küll väga õnnelik. Ta siis veidi nördinult, aga siiski rahulolevalt ütleb, et on õnnelik.
Ohh kui mõnus. Ja edasi läks juba libedalt. Sain kõik hinnad alla igas putkas. Enesekindlus ja suhteliselt karm hoiak tulevad vaid kasuks.
Fantastiline. Miks Eestis selliseid tugusid ei ole?
Vihjeks, et Bomby ostukohtadest on veel head: lokhenwala turg, asub see Andheri linnaosas, supermarketid on suhteliselt toredad kohad, kuigi ega seal kaubelda saa. Pea igas rongipeatuses on turg, mida julgeks soovitada on: Santacruzi (west) peatuses asuv turg. Toredad asjad on Arts and Crafts poes, mis asub kuulsa linna tsentrumis asuva purskkaevu vahetusläheduses ja sealt tagasi Mumbai värava poole kõndides on väga head poed.
Kurb lugu on aga siis kui oled oma sisseostud ära teinud ja pead rongiga koju minema, siis on suhteliselt karm lugu, eriti kui oled sattunud tipptunni ajal liiklema ja kui sul on kaasas midagi kergesti purunevat.
Ja lõpuks tunnen ka mina ennast tõeliselt pikana. Seisin rongis ja taipasin hetkeks, et näen kõikide peadest üle, olen rongis kõige pikem inimene. :)
Peaaegu kodumaal
Istun Riia lennujaamas ja ootan bussi.
Üle 12 tunni teel olnud ja šokiseisundis. Valmistusin juba mitu päeva enne suureks muutuseks, aga siiski on see külm ja lumi kuidagi väga vastukarva.
Kohver kadunud ehk siis minu armas uus lillakarva kohvrike, täis jõulukinke, ootab Istanbulis, et homme südaööl Tallinnas mind tervitada.
Minuga ei ole seda nalja veel juhtunud, et kohver kaotsi läheb, aga täna kell kolm öösel ärgates mõtlesin kohe, et midagi selle kohvrtiga juhtub ega taht väga enam ümber pakkida, aga lennujaamas palus meeldiv noormees mul 3 korda kohver ümber pakkida, sest mu käsipagasil oli ülekilo. Tõstsin siis enamus kingid kohvri ja nii nad siis nüüd seal Istanbulis seisavad.
Postkast üle vaadatud ja süda paha. Tunnen, kuidas kodumaised varjud suure kiiruga maad võtavad. Kurb tragikomöödiline pilt tõstatub kui oma kirjad läbi loen.
Kavatsen siiski pühi pidada ja lõõgastuda. Võtan aega, et korralikult reisimälestused endasse talletada.
Häid pühi!
Üle 12 tunni teel olnud ja šokiseisundis. Valmistusin juba mitu päeva enne suureks muutuseks, aga siiski on see külm ja lumi kuidagi väga vastukarva.
Kohver kadunud ehk siis minu armas uus lillakarva kohvrike, täis jõulukinke, ootab Istanbulis, et homme südaööl Tallinnas mind tervitada.
Minuga ei ole seda nalja veel juhtunud, et kohver kaotsi läheb, aga täna kell kolm öösel ärgates mõtlesin kohe, et midagi selle kohvrtiga juhtub ega taht väga enam ümber pakkida, aga lennujaamas palus meeldiv noormees mul 3 korda kohver ümber pakkida, sest mu käsipagasil oli ülekilo. Tõstsin siis enamus kingid kohvri ja nii nad siis nüüd seal Istanbulis seisavad.
Postkast üle vaadatud ja süda paha. Tunnen, kuidas kodumaised varjud suure kiiruga maad võtavad. Kurb tragikomöödiline pilt tõstatub kui oma kirjad läbi loen.
Kavatsen siiski pühi pidada ja lõõgastuda. Võtan aega, et korralikult reisimälestused endasse talletada.
Häid pühi!
reede, 14. detsember 2012
Saastus
Puhastasin just oma nägu ja vatt on täiesti hall ja võiks öelda, et isegi must. Nii on, täna käisin slummis ja olin palju magistrali lähedal. Samuti istusin ummikus, mis tähendab praktiliselt seda, et sul on bussi summuti suus ja ninast lendab heitgaase välja.
Aga Mumbai ei haise, no ei haise, ka slummis ei haise. Pigem vastupidi, siin on hea viiruki ja puuvilja lõhn.
Aga Mumbai ei haise, no ei haise, ka slummis ei haise. Pigem vastupidi, siin on hea viiruki ja puuvilja lõhn.
Nt üks erivajadusega lapse ema, kellel on 5 last kokku ja kasvatab neid üksi, ei käi tööl, aga tema kõige vanem tütar käib tööl. Nii käivad need asjad. Slummis siiski ei ole elu väga kurb. Täna oli näiteks pesupäev, naised istusid ukse ees maas ja peksid pesu vastu kivipõrandat. Vett lendas kõikjal, minu imetoredad india sussid said väga märjaks, mida siis hiljem oma bossi aknal kuivatasin. Minu meelest oli tegemist täitsa puhta elamurajooniga, minu saatja aga teatas, et tema on ka puhtamaid näinud, et see siin on veidi räpane.
Tellimine:
Postitused (Atom)