Ühel päeval istun rongis. Jah, istume rongis, nagu sardiinid reas, õlg õla kõrval. Minu ees istub naine, kes lendleva liigutusega viskab suure krõpuspaki aknast välja, see on normaalne, nende jaoks. Tema kõrval aga istub väike naine, kes puistab oma pihku veidi mingeid seemneid. Siis kisub ta oma kotist välja mingi tuubi, millest pigistab seemnetele kahtlast pastat. Väga automaatselt ja sujuvalt pressib ja keerutab ta kokku mingi palli. Mänglevalt käib näpp läbi suu ja see seemnepall on tal moka all. Istub siis teine küür seljas ja nägu muhkus. Endal suured tumedad silmad peas ja vahib ringi.
Mõne aja pärast võtav ta kotist välja väikese paberi, rullib selle kokku väga peenikeseks, aga pikaks rulliks. Kõik käis jälle väga loomulikult ja väga sujuva liigutusega. Siis vahtis ta jälle oma suurte pruunide silmadega ringi ja toppis samal ajal selle toru omale kõrva. Päris kummaline vaatepilt, keegi lihtsalt kasib ennast rongis. Kui tädi oli ära uurinud, mis tal seal kõrvast välja tuli, pidi ta ka teise kõrva puhtaks torutama.
Bombys on rong üks kiiremaid transpordivahendeid. Miljonid inimesed sõidavad päeva jooksul rongiga. Rongides on naiste ja meeste vagunid eraldi. 2 korda päevas sõidab Mumbais rong, mis on vaid naistele. Terve rong on naisi täis, kes laulavad ja tantsivad oma teekonna ajal. Teevad isegi tööd - koorivad oma imelisi puuvilju vms. Üks naine isegi sünnitas selles rongis. Nad veedavad rongis päris palju aega oma päevast ja selles valitseb totaalselt oma maailm koos sellesse kuuluva süsteemiga. Näiteks on seal ka istme maffia, kes siis korraldab sinule istumise või kui liiga ebahuvitav tüüp oled, siis jäetakse sind istmest ilma. Selles rongis ei ole ma ise olnud, aga nägin selle kohta dokumentaalfilmi.
Rongiga on muidu nii, et peatusesse jõudes jääb rong seisma vaid mõneks hetkeks ja see tähendab u 30 sekundiks, selle ajaga peab vaguni uksest läbi mahtuma oma 20 inimest ja omakorda peavad vagunisse peale saama jällegi 20 inimest. Käib see siis nii, et kui kaugelt rongi näed, siis pead juba valmistuma ja kui rong päris lähedale tuleb, siis hakka juba massiga väljavalitud rongiukseni liikuma. Siis kui rong on peatunud ja inimesed maha tulevad, samal ajal mine massiga kaasa ja suru täiest jõust ennast sisse. See on omaette elamus muidugi ja võtab harjumist. Selle kõige juurde käib kõva lärm ja arvamuse avaldamine. Kui oled peale saanud, siis suru ennast läbi inimeste, et endale koht saada. Ja kui kohta ei ole, siis mine kellgi juurde ja vaata talle nõudlikult otsa, et ta koomale tõmbaks.
Mõned ripuvad sõidu ajal rongi uksest/avast väljas, aga seda ei soovita küll teha. CIF India sekretär on nii oma mõlemast käest ilma jäänud. Mõned tüübid aga jaama jõudes pidurdavad jalgadega kaasa.
Teen sellest mäsust ka mõnel päeval pilti.
Mõne aja pärast võtav ta kotist välja väikese paberi, rullib selle kokku väga peenikeseks, aga pikaks rulliks. Kõik käis jälle väga loomulikult ja väga sujuva liigutusega. Siis vahtis ta jälle oma suurte pruunide silmadega ringi ja toppis samal ajal selle toru omale kõrva. Päris kummaline vaatepilt, keegi lihtsalt kasib ennast rongis. Kui tädi oli ära uurinud, mis tal seal kõrvast välja tuli, pidi ta ka teise kõrva puhtaks torutama.
Bombys on rong üks kiiremaid transpordivahendeid. Miljonid inimesed sõidavad päeva jooksul rongiga. Rongides on naiste ja meeste vagunid eraldi. 2 korda päevas sõidab Mumbais rong, mis on vaid naistele. Terve rong on naisi täis, kes laulavad ja tantsivad oma teekonna ajal. Teevad isegi tööd - koorivad oma imelisi puuvilju vms. Üks naine isegi sünnitas selles rongis. Nad veedavad rongis päris palju aega oma päevast ja selles valitseb totaalselt oma maailm koos sellesse kuuluva süsteemiga. Näiteks on seal ka istme maffia, kes siis korraldab sinule istumise või kui liiga ebahuvitav tüüp oled, siis jäetakse sind istmest ilma. Selles rongis ei ole ma ise olnud, aga nägin selle kohta dokumentaalfilmi.
Rongiga on muidu nii, et peatusesse jõudes jääb rong seisma vaid mõneks hetkeks ja see tähendab u 30 sekundiks, selle ajaga peab vaguni uksest läbi mahtuma oma 20 inimest ja omakorda peavad vagunisse peale saama jällegi 20 inimest. Käib see siis nii, et kui kaugelt rongi näed, siis pead juba valmistuma ja kui rong päris lähedale tuleb, siis hakka juba massiga väljavalitud rongiukseni liikuma. Siis kui rong on peatunud ja inimesed maha tulevad, samal ajal mine massiga kaasa ja suru täiest jõust ennast sisse. See on omaette elamus muidugi ja võtab harjumist. Selle kõige juurde käib kõva lärm ja arvamuse avaldamine. Kui oled peale saanud, siis suru ennast läbi inimeste, et endale koht saada. Ja kui kohta ei ole, siis mine kellgi juurde ja vaata talle nõudlikult otsa, et ta koomale tõmbaks.
Mõned ripuvad sõidu ajal rongi uksest/avast väljas, aga seda ei soovita küll teha. CIF India sekretär on nii oma mõlemast käest ilma jäänud. Mõned tüübid aga jaama jõudes pidurdavad jalgadega kaasa.
Teen sellest mäsust ka mõnel päeval pilti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar