Tänaval käies on selline tunne nagu oleksid jumal ja tegelikult ega intuitsioon väga mööda panegi. Nende jaoks oledki sa jumal. Väikesed tüdrukud tahavad sinuga pilti teha ja suured mehed ka. Rongis istud õlg õla kõrval ja järsku tunned kellegi hingeõhku oma põsel, tajud, et keegi vaatab sind ainiti. Kui rahvast ülekoormatud turul jalutad, siis vajuvad inimesed kahele poole laiali ja kõnnid nende vahelt läbi kui keegi suur ja õnnistatud.
Ja kui nüüd asja taustast rääkida, siis India on ju uimas brittide mesimagusast aurupilvest. Inglise keelega saab siin suhteliselt ilusti hakkama. Rongis oli väike tüdruk oma õega, kes pidi asju müüma, aga see sama väike plika oli talle abiks. Müüs kaelakeesid ja käevõrusid. Ei teinud neist väljagi, sest kui juba kord pilgu heidad, siis oled neil juba võrgus. Kui aga teised hakkasid asju vaatlema ja uurima, siis tekkis ka huvi. Küsisime hinda ühe ja teise kohta, vanem õde ütles moka otsast ühe hinna ja väike ärihai äsas ikka vähemalt 50 ruupiat juurde. Suurem õde muudkui sikutas teda seeliku sabast, et ära üle paku. Tema aga hakkas meiega rääkima ja tahtis meiega pilti teha, uuris kus maal me ikka elame ja kuidas ikka meil üks ja teine asi käib. Kuradi kaval tegelane. Peale selle, et teised temalt kuhjaga asju ostsid, sain ka mina sellelt neljanda klassi tüdrukult kaelakee.
Kui kohale jõudsin, siis selgus, et mingi jama on minu osavõtumaksuga, nimelt võtsin mina raha eurodes kaasa, sest nii andis mulle Katrin teada ja kirjadest võis seda nii välja lugeda. Õnneks oli 5 osalejast veel üks osaleja sellest nii aru saanud. Tähelepanu, valmis olla ja läks. Siit algas meie Kolgata. Kõigepealt võeti see meilt vastu, kirjutati värisevate kätega ja hästi hoolikalt tšekk, millele läks ka tempel alla ja mis kopeeriti kopeerpaberiga. Järgmisel päeval öeldi meile, et nii ei saa ikka, nad annavad selle raha meile tagasi ja siis peame selle ise ära vahetama. Selge, teeme nii. Enne seda kogunesid aga kõik korraldajad kokku ja arutasid läbisegi, mida ikka teha. Ka eelmisel õhtul kuulsime kui valesti me ikka käitunud oleme. Nii ja siis öeldi meile, et nüüd on meil selline plaan, meie noogutasime - nõus. Natukese aja pärast tuli järgmine meie juurde ja ütles, et tegelikult on ikka selline plaan. Jne. Lõpuks jõudsime selleni, et meile anti raha tagasi. Siis arutati veel ja meile öeldi, et me peame ikka selle raha neile andma. Istun lauanurgas kahe naisega. Üks ütleb mulle, et anna see raha minu kõrval olevale naisele, kes oli ka rahakoguja. Mina hakkan siis andma, see aga pistab kiljuma, et ei anna see ikka sellele üle laua istuvale naisele. Lugesin siis raha nende ees hästi aeglaselt üle ja andsin eesolevale naisele. Tema luges raha üle, meie ees ja hästi ettevaatlikult ja andis selle raha minu kõrval olevale naisele, kes luges ka selle raha hästi ettevaatlikult üle.
Järgmine päev teatati meile, et ikka nii ei ole võimalik. Meile antakse raha tagasi ja me peame ise selle ära vahetama. Vahepealsel ajal juhtus aga nii, et kui kohugi läksime ja CIF liikmetega kohtusime, siis igalpool oli see teemaks.
Jõudsime ühe CIF liikme koju õhtusöögile (see on väga suur asi neile) ja seal tagumises toas siis istusid naised ringis ja kui meie Sändiga sinna läksime, siis ikka heietati, et Indias ei ole võimalik raha kuskil vahetada ja me rääkisime neile 1500 kord, kuidas meie asjast aru saime ja et meil on ikka kurb tunne küll. Sellel samal hetkel aga tundsin kuidas minus midagi kihvatas. Olime oma grupiga ka sellest rääkinud, et väga loll olukord, aga meie oleme valmis seda lahendama ja lähme vahetame selle asja ära.
Nemad siis heietavad, et seda ei ole võimalik kuskil vahetada jne. Õnneks olid seal ka mõned päris kohe noored inimesed (u. minu vanused), kes teatasid, et ikka on linnas võimalik vahetada (muidu räägiti, et ainult lennujaamas on võimalik vahetada ja linnas võetakse 600 rupeed vahelt kogu summa pealt). Minge Thomas Cooki, seal on parim hind. Hakkasime siis ise Sändiga asja ajama ja lõpuks läbi suure pingutuse me leidsime ühe kontori ja saime vahetatud. Tollel õhtul aga, seal naiste ringis, sain ikka väga pahaseks. Koju jõudes rääkisin seda ka oma toanaabrile Tinale, kes oli minuga täiesti nõus. Väga nõme olukord, aga nii need asjad siin käivad.
Arusaadav ka. Kannan kaasas tuhandeid ruupisid, aga siin elab mõni perekond, kes peab oma 5 last 300 ruupiaga kuu jooksul ära toitma. Näitena, et üks kurta maksab näiteks u 400-600 ruupiat (ilusamad on kallimad).
Ühe korteri eest võid sa üüri maksta 500 (äärelinnas) ja 5000 kesklinnas.
Ja kui nüüd asja taustast rääkida, siis India on ju uimas brittide mesimagusast aurupilvest. Inglise keelega saab siin suhteliselt ilusti hakkama. Rongis oli väike tüdruk oma õega, kes pidi asju müüma, aga see sama väike plika oli talle abiks. Müüs kaelakeesid ja käevõrusid. Ei teinud neist väljagi, sest kui juba kord pilgu heidad, siis oled neil juba võrgus. Kui aga teised hakkasid asju vaatlema ja uurima, siis tekkis ka huvi. Küsisime hinda ühe ja teise kohta, vanem õde ütles moka otsast ühe hinna ja väike ärihai äsas ikka vähemalt 50 ruupiat juurde. Suurem õde muudkui sikutas teda seeliku sabast, et ära üle paku. Tema aga hakkas meiega rääkima ja tahtis meiega pilti teha, uuris kus maal me ikka elame ja kuidas ikka meil üks ja teine asi käib. Kuradi kaval tegelane. Peale selle, et teised temalt kuhjaga asju ostsid, sain ka mina sellelt neljanda klassi tüdrukult kaelakee.
Kui kohale jõudsin, siis selgus, et mingi jama on minu osavõtumaksuga, nimelt võtsin mina raha eurodes kaasa, sest nii andis mulle Katrin teada ja kirjadest võis seda nii välja lugeda. Õnneks oli 5 osalejast veel üks osaleja sellest nii aru saanud. Tähelepanu, valmis olla ja läks. Siit algas meie Kolgata. Kõigepealt võeti see meilt vastu, kirjutati värisevate kätega ja hästi hoolikalt tšekk, millele läks ka tempel alla ja mis kopeeriti kopeerpaberiga. Järgmisel päeval öeldi meile, et nii ei saa ikka, nad annavad selle raha meile tagasi ja siis peame selle ise ära vahetama. Selge, teeme nii. Enne seda kogunesid aga kõik korraldajad kokku ja arutasid läbisegi, mida ikka teha. Ka eelmisel õhtul kuulsime kui valesti me ikka käitunud oleme. Nii ja siis öeldi meile, et nüüd on meil selline plaan, meie noogutasime - nõus. Natukese aja pärast tuli järgmine meie juurde ja ütles, et tegelikult on ikka selline plaan. Jne. Lõpuks jõudsime selleni, et meile anti raha tagasi. Siis arutati veel ja meile öeldi, et me peame ikka selle raha neile andma. Istun lauanurgas kahe naisega. Üks ütleb mulle, et anna see raha minu kõrval olevale naisele, kes oli ka rahakoguja. Mina hakkan siis andma, see aga pistab kiljuma, et ei anna see ikka sellele üle laua istuvale naisele. Lugesin siis raha nende ees hästi aeglaselt üle ja andsin eesolevale naisele. Tema luges raha üle, meie ees ja hästi ettevaatlikult ja andis selle raha minu kõrval olevale naisele, kes luges ka selle raha hästi ettevaatlikult üle.
Järgmine päev teatati meile, et ikka nii ei ole võimalik. Meile antakse raha tagasi ja me peame ise selle ära vahetama. Vahepealsel ajal juhtus aga nii, et kui kohugi läksime ja CIF liikmetega kohtusime, siis igalpool oli see teemaks.
Jõudsime ühe CIF liikme koju õhtusöögile (see on väga suur asi neile) ja seal tagumises toas siis istusid naised ringis ja kui meie Sändiga sinna läksime, siis ikka heietati, et Indias ei ole võimalik raha kuskil vahetada ja me rääkisime neile 1500 kord, kuidas meie asjast aru saime ja et meil on ikka kurb tunne küll. Sellel samal hetkel aga tundsin kuidas minus midagi kihvatas. Olime oma grupiga ka sellest rääkinud, et väga loll olukord, aga meie oleme valmis seda lahendama ja lähme vahetame selle asja ära.
Nemad siis heietavad, et seda ei ole võimalik kuskil vahetada jne. Õnneks olid seal ka mõned päris kohe noored inimesed (u. minu vanused), kes teatasid, et ikka on linnas võimalik vahetada (muidu räägiti, et ainult lennujaamas on võimalik vahetada ja linnas võetakse 600 rupeed vahelt kogu summa pealt). Minge Thomas Cooki, seal on parim hind. Hakkasime siis ise Sändiga asja ajama ja lõpuks läbi suure pingutuse me leidsime ühe kontori ja saime vahetatud. Tollel õhtul aga, seal naiste ringis, sain ikka väga pahaseks. Koju jõudes rääkisin seda ka oma toanaabrile Tinale, kes oli minuga täiesti nõus. Väga nõme olukord, aga nii need asjad siin käivad.
Arusaadav ka. Kannan kaasas tuhandeid ruupisid, aga siin elab mõni perekond, kes peab oma 5 last 300 ruupiaga kuu jooksul ära toitma. Näitena, et üks kurta maksab näiteks u 400-600 ruupiat (ilusamad on kallimad).
Ühe korteri eest võid sa üüri maksta 500 (äärelinnas) ja 5000 kesklinnas.
1 kommentaar:
meenutab ühte enda organisatsiooniliikmete käitumist :D
Postita kommentaar