PS! Uskumatu, võtsin kaasa vaid 4 T-särki, ühe pika seeliku, mingid täiesti närakad püksid, ühe pika kleidi ja ühe paari kõrvarõngaid. Uskumatu, sellega pean nüüd siis hakkama saama.
Nii. Minu grupp on 6-liikmeline. Mina, Tina Rootsist, Isobel Šotimaalt, Sandra Austraaliast, Ulrike Saksamaalt ja siis üks, keda me pidevalt otsime, aga keda tegelikult ei ole olemas. Meid pidi rohkem olema, aga kahjuks ei saanud üks norrakas pakistaanlasest isa juurte pärast viisat.
Mina olen pesamuna, Sändi on 65, Joan on 59, Tina ja Ully 41 ja 47. Ehk siis seltskond on väga kirju, programm on aga väga tihe ja ma tõesti ei kujuta ette, mida minu vanemad kolleegid tunnevad. Vahepeal rongiga tagasi koju sõites vaatan alati lõkerdavat Sändit, kes veel vaeva suudab naeratada.
Mina ja Ully olime esimesed, kes kohale jõudsid. Põhjast ikkagi, alati väga täpsed (eriti mina, siin aga olen täpsus ise). Lennukiga sõit oli muidugi midagi super toredat. Vaatasin oma 4 filmi ära ja nautisin kõiki mugavusi, mida sellel hetkel pakuti. Appi, ja siis algas see trall. Õudne kui palju neid on ja kõik on nagu väikesed rosinad, kes sibavad mööda valget põrandat.
Pidin täitma miskise maale pääsemisi avalduse, millega läks aega, siis vahetasin raha, millega läks veelgi rohkem aega. Kõik käib käsitsi, aga loomulikult.
Caroline, meie koordinaator, ootas mind lennujaamas. Vahva naine, tark ja jube hea huumorisoonega.
Esimene asi, mida tegime oli ikka poodi. Ostsin endale mõned hilbud selga, et kuidagigi ennast hästi tunda, sest kaasavõetud riided ei läinud veel ka omavahel kokku.
Tutvusime ja vestlesime jne. Esimesed päevad olin muidugi tagasihoidlik toidga, kõhus keeras ja süda oli paha jne. Nüüd naudin muidugi kõike, mida pakutakse ja seda, mida pakutakse....mmm on võimatu sõnades kirjeldada. Ma söön isegi vürtsist ja tahaks aina vürtsisemat. Uskumatu, ma ei arvanud, et sellega harjun.
Nii. Minu grupp on 6-liikmeline. Mina, Tina Rootsist, Isobel Šotimaalt, Sandra Austraaliast, Ulrike Saksamaalt ja siis üks, keda me pidevalt otsime, aga keda tegelikult ei ole olemas. Meid pidi rohkem olema, aga kahjuks ei saanud üks norrakas pakistaanlasest isa juurte pärast viisat.
Mina olen pesamuna, Sändi on 65, Joan on 59, Tina ja Ully 41 ja 47. Ehk siis seltskond on väga kirju, programm on aga väga tihe ja ma tõesti ei kujuta ette, mida minu vanemad kolleegid tunnevad. Vahepeal rongiga tagasi koju sõites vaatan alati lõkerdavat Sändit, kes veel vaeva suudab naeratada.
Mina ja Ully olime esimesed, kes kohale jõudsid. Põhjast ikkagi, alati väga täpsed (eriti mina, siin aga olen täpsus ise). Lennukiga sõit oli muidugi midagi super toredat. Vaatasin oma 4 filmi ära ja nautisin kõiki mugavusi, mida sellel hetkel pakuti. Appi, ja siis algas see trall. Õudne kui palju neid on ja kõik on nagu väikesed rosinad, kes sibavad mööda valget põrandat.
Pidin täitma miskise maale pääsemisi avalduse, millega läks aega, siis vahetasin raha, millega läks veelgi rohkem aega. Kõik käib käsitsi, aga loomulikult.
Caroline, meie koordinaator, ootas mind lennujaamas. Vahva naine, tark ja jube hea huumorisoonega.
Esimene asi, mida tegime oli ikka poodi. Ostsin endale mõned hilbud selga, et kuidagigi ennast hästi tunda, sest kaasavõetud riided ei läinud veel ka omavahel kokku.
Tutvusime ja vestlesime jne. Esimesed päevad olin muidugi tagasihoidlik toidga, kõhus keeras ja süda oli paha jne. Nüüd naudin muidugi kõike, mida pakutakse ja seda, mida pakutakse....mmm on võimatu sõnades kirjeldada. Ma söön isegi vürtsist ja tahaks aina vürtsisemat. Uskumatu, ma ei arvanud, et sellega harjun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar