Otsing sellest blogist

reede, 30. november 2012

Mõned mõtted loengutest

Lastekaitse

Indias on 27 osariiki ja igas osariigis on omad süsteemid ja reeglid.
Kui varasemalt oli lastekaitse ja inimõigused ühe osakonna pärusmaa, siis nüüd on need eraldi, mis võimaldab põhjalikumalt neisse teemadesse süveneda.
2011. aastatas on olemas dokument laste väärkohtlemise kohta. Mis see on, kuidas ära tunda ja mida siis tehakse kui seda esineb. Antud reeglistik võeti kasutusele aga 2012. aastal.

6% lastest elab slummides ja kokku siis 60% inimestest elab slummides. Üldine probleemistik on, et lastele ei ole võimaldatud nende vajadustele vastavaid tingimusi.

Lõuna-Indias on ellukutsutud lausa laste teemadega tegelev kogu, mis tegeleb rohujuure tasandil ehk siis praktiliste teemadega - üldnimetus Gerla.

Suuremad probleemid, millega lastega töös tegeletakse on: HIV, kerjamine, tervis ehk siis pidev paksumine.

Maharastras (Mumbai) ehk nagu meie Harjumaa on 1100 lastekodu. seadused on, reeglid on, aga siiski süsteemid ei toimi, sest lapsi, kes abi vajavad on lihtsalt väga palju.
Lapsed, kellega lastekodudes töötatakse on kas kriminaalse taustaga või riskinoored ja orvud.
Alla 7. aastasel lapsel ei ole kriminaalset mõtlemist, kuni 12 aastase lapse puhul võib kaaluda ja uurimie käigus välja selgitada, kas tal on kriminaalne mõistus või on ta miskit juhuslikult toime pannud. 13-18 aastased noorel kuriteo toimepanemisel arvestatakse juba kriminaalseks mõtlemiseks.  Kuni 15. aastast last vangi ei panda, sest kuidas ta muidu õiget elu õpib. 

Lapse põhiõigus on saada haridust ja vanematel on õigus oma lapsele ehk kui vanem tõestab, et ta oma lapsel kerjata ei lase ja ta hoolitseb tema eest, siis antakse laps igaljuhul vanema hoole alla.

25% Mumbais elavatest inimestest elavad vaesuses.

Koduvägivald laste suhtes tuleneb sageli traditsioonidest ja kultuurist.

***
Nagu ka eelpool räägitud, siis vesi on Mumbais ja usun ka teistes linnades väga väärt kraam. Sellega toimetatakse kokkuhoidlikult. Siiski ei joo ka nemad otse kraanist tulevat vett, vaid keedavad selle alati läbi. Slummides on aga järjekorrad, et saada kanistri täis vett. Ja siis ma siin nüüd mõtlen, et mina saan igal hetkel pesta ja vett kasutada kui vaja, aga minu kõrval paar sammu edasi elab inimene, kes palvetab iga päev, et vihma sadama hakkaks. Hoidkem vett!
Niisiis kuna neil ei ole slummis vett, siis nad ka haigestuvad väga lihtsasti. 

***
Lahutused siin võivad võtta kuni 10-15 aastat. Kui mees ikka ei taha naisest lahutada, siis ta seda ka ei tee. Küll aga võivad nad eraldi elada, aga naisel ei ole ametlikult lahutust antud. Nii nagu muudegi seadustega, on ka lahutusega seonduv osariigiti erinev.

***
Kommuunis lahendatakse koduvägivallatsejatega probleeme ikka nii, et kui üks on haiget saanud, siis kogutakse kõik naised kokku ja minnakse meest häbistama. Süsteem töötab päris hästi.

Mõned mõtted

Tuli meelde, et kui ühele noorele pillimehele ütlesime, et ta võiks Euroopasse tulla, siis ta vaatas oma õpetaja poole ja ütles, et eks õpetaja peab selle üle otsustama, kas ma olen valmis. Ja hierarhia siin ongi nii, et vanemad ja siis õpetaja ja kui kõigi poolehoid on olemas, siis andku aga minna.

Vot on alles süsteem. Milline jumalik austus õpetaja ees.

Hommikulauas kõnelesime kaalu teemadel. Ja selgub, et siin ollakse väga otsekohesed. Meie üks kaaslane rääkis, et tulles ta juba pani ennast valmis, et talle mingeid vastavaid tähelepanekuid keha kohta tehakse. Nende jaoks on peenike olemine suur asi. Terve ajaleht on täis kuulutusi, kuidas sa saad ennast imu või muu ebameeldiva tehnikaga imeilusaks teha.
Ja meie kaaslasele eile tehtigi vastav kommentaar. Tal oli veidi õhulisem pluus seljas, mis ehk ei toonud vorme välja ja selle peale üks kohalik organiseerija ütleb, et ma juba terve päeva vaatan mis asi see sul seljas on. Ja just selliselt, et tunned tema hääles suurt rahulolematust.

Naljakas.

Hommikul panin veel tähele, et kuigi nad tänavapildis on siiski enamasti kurguni riidega kaeutud, siis "Terevisiooni" (muusikavideosid) vaadates näed aina paljamaid ja erootilisema riietusega tegelasi. Teemad, millest jutt käib, on ka enamasti ma tahan sind ja oi kui väga ma ikka ka sind tahan, aga kahjuks ei saa mina sind ja oi veel kurvem on, et sina ei saa ka mind.


Kastisüsteem

Indias on rohkem kui 6000 erinevat kasti. Süsteem ise on oma 2000 aastat vana ja mõjutab inimeste elusid tänapäevani. Lisaks on veel erinevad klassid, mida on neli: Bramni (suu), Shitria (õlg), Wesha (reied), Shudra (jalad). Kehaosad näitavad kastis oleva inimese positsiooni. Kastiülesed abielud on lubamatud. Kui seda aga tehakse, siis kogu kast keerab sulle selja. Koguni nii karm lahtiütlemine võib toimuda, et perkond tapab õnnelikud Rome ja Julia. Viimati said otsa 4 kuud tagasi ühed noored, kes õnnetult armusid. Statistika ütleb, et aastas on ligi 1000 tapmist, mis on seotud kastiüleste abieludega. Tänapäeva poliitikud pooldavad kastisüsteemi, sest enamasti nad ise ka kõrgemasse kasti kuuluvad ja ka kõrgemad ametid kuuluvad kõrgema klassi kätte. Ka Gandhi arvas, et kastid on vahvad, sest see süsteem tuli taevast alla maa peale ikka jumalalt. Tegelikkus aga on see, et kastisüsteem on väga korrumpeerunud ja see mõjutab paljuski ka poliitikat. 15-20 % inimesi on madalama kasti kuuluvaid inimesi. Lisaks kastile ja klassile on siin ka erinevad religioonid, mis omakorda toovad endaga kaasa tohutult reegleid. Kui kasti A ja kasti B liikmed abielluvad, siis saavad nad lapse C, kellel on täitsa omaette kast. Selliseid lapsi nimetatakse shatadeks. Ja see, millisesse kasti sa kuulud, tuleb välja sinu perenime järgi. Tänapäeval on aga rangelt keelatud kutsuda kedagi kasti nime järgi ja enamasti riiklikes asutustes ei tehta vahet, millisest kastist sa pärit oled. Peaasi, et tublit tööd teed. Segamini on ka klassi- ja kastisüsteem. Igaljuhul on selge see, et inimesed siin paigutavad ennast ja veel enamgi teisi süsteemidesse, kuidas sa muidu selles Paabelis aru saad, kes on kes. Raamat "Two states" pidi hea kastisüsteemi ülevaateks olema. Lugu ka veel nii jube, et kui kuulud täitsa toredasse kasti ja oled ka kõrgemast klassist, siis ka sellest ei pruugi aidata. Sinu nahavärv on ehk liiga hele ja sa ei sobitu ikka ühe või teise silmis vajalikku seltskonda. Tänapäeval on siiski võimalik saada hea töökoht ja elada head elu isegi siis kui sa oled madalamas kastis, aga sa oled ennast iagti ise ülestöötanud. Ja nagu ikka keskklassi kast tahab ennast võimalikult ruttu kõrgklassi harida ja töötada ja see kõik on võimalik. Aga nagu ikka, lähed Hiiumaale elama ja oled seal 30 aastat oma elust olnud, aga näe kuraskid ikka omaks ei võta. Nii ka siin. Ehk siis slumdog millionaire variant ei tuleks siiski kõneallagi.

Makule midagi

Mahatma Gandhi muuseum. Inimesed on temast siin täitsa sillas, rahalegi on tema pilt pandud. Eks oli ka kange sell. Tema ärasaatmine toimus nagu hindudel ikka - tuleriidal. Mõningast, mis ta öelnud on: Minu elu on minu sõnum. Elu on kõigist kunstidest suurem. Vabadus on kui sündimine. Kõik inimesed on sündinud võrdsetena ja vabana. Päris huvitav väike kohake. Tema elu olulisemad hetked olid taaslavastatud nukukestega klaasi taga. Osad tema maised töövahendid olid ka välja pandud.







Eelmine pühapäev

Minu tuba 10 päevaks.
 Rahaga on siis nii, et nt üks jook restoranis maksab 90 ruupiat, minu kurta maksab 400-1800/2400 ruupiat. Aga jube keeruline on ikka nii suure rahaga majandada.
 Vaade minu aknast
 Avatseremoonia esinejad, mul on muidugi ka filmid tehtud, aga eks siis seda saab juba tulevikus jagada.
 See mees istub koos preestriga pühavee juures ja palvetab oma surnud isa hinge eest. Rituaal oli vägev. Filmi panemisega ei jõua kahjuks hetkel jageleda. Samas pühas vees paterdavad linnud ja ujuvad inimesed, kes tahavad õnnistatud saada. See kraam, mida siin kaldal kokku keeratakse, visatakse pärast tseremooniat vette, mille kallale linnuke kohe lendab.
 Need on õnnistajad. Neil on pikk köis kaasas ja löövad sellega vastu maad. Eemal saime ühe sarnase meesterahva õnnistuse osaliseks. Miskised wooodooo tüübid.
Kogu elu käib tänaval.

õhtusöögid

Pea iga õhtu oleme olnud kellegi kodus õhtustamas.
Meil on lubatud näha erineva kasti ja klassi erinevaid kodusid. Päris vaeste kodu näed tänaval, kuid oleme ka päris jõuka inimese kodus lõunatanud.

Kodud on enamasti valged, mulle tundub, et väljas on neil nii palju värve (riided on väga erksavärvilised, isegi autosid kaunistatakse), mis tekitab tahtmise kodu lihtsaks ja valgeks jätta. Kodud on väikesed, enamasti. Tavaline on see kui lapsed teenijatüdruku või vanaemaga voodit jagavad, sealt ka see, et külalised on palutud sageli seda sama tegema.

Külalislahkus on piiritu. Sina oled A ja O. Sageli tuled külast ära kingitusega.
Ja muidugi siis tuleb arvestada, et meiega võrreldes on külaskäigud üsna erinevad. Kui meil oodatakse külalisi toiduga laual, siis siin hakatakse külalise saabudes valmistama ja kojuminek saabub siis kui söök söödud. Varu aega ja ÄRA MINE TÜHJA KÕHUGA KÜLLA!

Vienna juures
Anjana juures

Sangita juures. Miskine pühaku päev oli ja seepärast põlesid küünlad väikesel altaril.


 Parematepalkade kodu
 Nilima Matha pakkus meile vahvalt oma teenijate valmistet sööki ja jooki. Pärast pikka ja närvilist päeva oli päris kosutav seda punast ja hõrku mahlakest lürpida.
 Nilima on sotsiaaltööd teinud juba aastakümneid. Ta on avaldanud mitmeid raamatuid ja koostööd teinud ka ema Theresaga. Tegeleb lapsendamise ja aborditeemadega.
  
Eile ehk siis  29.12 käisime seksoloog Dr Watsa juures. Vana mees, aga jube tore kodu. Maja küljes rippus lift, mis mahutas vaid kahte inimest korraga ja viis vaikses tempos meid miljonivaatega kodusse. Väikselt õdusalt terrassilt avanes vaade linnale ja merele. Dr Watsa kinkis meile ka väikse õnnetööva elevandi jumaluse, mis oli ümbritsetud karbiga, millel seisis tema nimi ja kontaktid. Nii stiilset visiitkaarti ei ole ma siiani saanud.


Homme Mumbais 30 000 pulma

Jah, siin on hooaeg selline, kus kõik abielluvad.
Homme siis siin 30 000 pulma. Kui meie jaoks on 100 külalist suur suur pulm, siis siin alla 500 ei saa. Tavaline on 700 külalist. Ka meid kutsuti pulma, selleks siin endale riideid otsimegi. Ja kohaliku naise jaoks on väljanägemine väga oluline. Pidevalt ikka küsitakse meilt, kust me ühe või teise asja saime või tehakse komplimente värvide sobivuse või muu kohta.
Isegi tunnen, et jättes oma make-up jura koju, siis siin on selle järele täitsa vajadus. Pean vist poodi minema ja endale midagi ostma. Väljanägemisele pannaks suurt rõhku. Ja olegem ausad slummid ei näegi väga hullud välja just värvide ja särtsu pärast. ;)

Ühes peres näitas peretütar oma ema ja isa pulmapilte. Kogu rituaalide rohkus ja värvikus teeb pulmad siin muidugi pikaks ja suureks sündmuseks.

Meid kutsuti pulma, mis on u 14 000 000 ruupiat väärt ja väga rikaste inimeste pidu. Juba kutse oli uhke. Kahjuks ei saa me minna tüdrukute õhtule, kus pruudil maalitakse käed hennaga ära ja kuhu kuulub veel tosin rituaali.

Oleme põnevil. Sellel aastal on see minu teine pulm, esimene toimus Rumeenias, millest sain justkui osa.




Antud pulm toimub 5 tärni hotellis, kuid enamasti tehakse pulmapidu kohtades, mis on juba ettevalmistatud ja need on nagu meie õnnepalee. 

 Ja loomulikult on siin ju abieludega omad lood. Kohtusime ühe paariga, kelle vanemad ei nõustunud nende abieluga, nemad aga siiski tegid triki ära. Kuna see teema on veidi justkui salajane või privaatne ehk tegelikult ei tea, mida küsida võib, siis rohkem ei uurinud.

Üks turbaniga mees (jiidid) rääkis aga loo väga armsasti, kuidas tema vanemad olid ühe tüdruku nende kommuunist välja valinud ja kui tüdruku vanematega kokkuleppele saadi, siis oli asi selge, et noored peavad oma elu koos elama. Õnneks olid nemad siis kui peale kolmandat kohtumist abielluda tuli ikka noored täiskasvanud. Mehe vanemad olid abielludes teismelised.
Kuna mees oli väga jutukas ja armas, siis lubasime endale veidi põhjalikumalt kaevata. Mees oli lahkelt valmis meie kõiksugu küsimustele vastama. Meie küsimus oli midagi sellist, et kuidas teie esimene kohtumine oli...Mees ütles, et alguses talle kohe oma tulevane meeldis, armsalt naeratades aga vaatas naise (väga armas inimene. ilus paar) poole ja ütles, et mina aga oma naisele ei meeldi siiamaani. Kõik hakkasid muidugi hea nalja peale naerma ja naine eemaldus armsalt. Mees siis seletab edasi, et ega sellel kokkuleppelisel abielul on ka omad head küljed - sa tutvud inimesega, kes on sinu kommuunist ja kes mõistab sinu väärtushinnanguid, mis teeb elu palju kergemaks. Samuti ütles ta oma 23 aasta abielukogemuse peale, et 10 esimest aastat on kohtade otsimine ja ragistamine, siis aga läheb asi juba lihtsamaks.
Nemad aga olid täiesti kindlad, et oma lastel lasevad nad ise kaaslased valida.
Selline lugu siis kõrgema klassi kohaliku ärimehe suust.  

Minu hindu nimi

hakkasime ühel päeval kesklinna oma loengusse sõitma ja Veena käsutab (väga konkreetne tädi) meid taksosse. Meid on kokku 5+koordinaator ja väidetavalt on hinnad siin parajalt tõusnud (kahekordistunud), et taksot võtta on veidi kallis lõbu.
Säästa veidi raha pidime ennast kõik kuuekesi taksosse pigistama. Veena hüüab mulle: "olge mureta, meil on siin üks half ticket, mahume ära küll." Nüüd hüütaksegi mind Half Ticket.
Nagu ikka heal lapsel mitu nime. Veena hüüab teisest toa otsast närviliselt nagu ikka Miss Estonia.
Ja Caroline tütreke on meist vaimustuses (ta ei ole meid küll veel näinudki, aga ema teeb meist pilte ja näitab kodus). Ühel päeval näitas Caroline jälle pildikesi, mida me päeva jooksul teinud oleme ja tema tütreke räägib: "oh this is Tina, oh this is lady with blue hair, ooo this is Estonia.." (jõudis järjega minu pildini).

Kolimine

Nüüd on siis see aeg käes, kus tuleb kolida. Meie aeg DATA Instituudis, mis on siin Indias väga kõrgelt hinnatud kool, saab otsa. Siinse "botaanika aia" ja meeldiva müratu olemisega harjusime juba nii ära, et kõigil on ärevus hinges, mis järgmistel nädalatel saama hakkab?
Sandy ja Ulrike lähevad Mumbaist välja Nahkbury, väike linnake (mitme miljoni inimesega). Meie aga teeme Tinaga plaane, kuhu me minna tahame. Plaanid järgmised: esmaspäeval saame kätte oma kurtad, 12.12 lähme Carolinega kontserdile, mõne templi tahaks üle vaadata, Kamla Nehru Park (seal on lahe maja, mis on saapakujuline), Elefanta (saareke, kus on koopad, milles on arheoloogilised mälestised. See reis võtab u. 6 tundi meie päevast), Crofortmarket (turg, kus müüakse kõike ja ei ole turistile ohtlik) PS! Kauplema peab nii, et ütled kaupleja poolt pakutud hinnast rohkem kui poole alla ja siis hakkad kauplema poole peale. Kõigepealt vaata ringi ja kui oled millelegi silma peale pannud, siis hakka kauplema hoopis muu asjaga ja kui selle hind on all, siis võta oma väljavalitud ese ette ja kauple sellega., tetrisse lähme kindlasti, Dhobi Ghat (ajalooline pesula. 700 pesemise kohta ja 200 meest käivad seal linnarahva pesu pesemas.), Iehangir Art Museum, suur toidupood.

Kõik tuleb siis 2 nädalaga ära teha. Noh, mis see siis ära ei ole? tegelikult on asjad nii, et hea kui ühe asja jõuad ära teha, sest vahemaad on tohutud ja kogu teekond punktist A punkti B on kohutavalt väsitav. Ja meil on vaid õhtud ja nädalavahetused vabad. Aga eks paistab, mis saab.

Mis meile siis õpetati enne veel kui peredesse läheme:
Veidi kohalikke väljendeid:
namaste - tere (paned peopesed rinnale kokku ja kummardad ette)
shukriya - tänan (ulatad käe)
hain - jah (läbi nina. liigutus käib ka juurde - kallutad pead ühelt poolt teisele. u sama kui tantsid kaerajaani, pea peab kergelt peas tudisema)
nahi - ei  (koos käeliigutusega. liigutus on hoogne ja järsk. nagu siis kui meie näitame, et viska minema)
mafi - vabandust
bus - aitab (käeliigutus nagu liikluspolitseinikul kui ta autot peatab)

Püksid, mis on laiad ja käivad kurta alla - salva
kitsad püksid - chuididar
pikk sall, mis käib kurta peale - chunni-dupatta

Kodudes käiakse siin enamasti jalanõudeta, kuigi põrandada on kivist. Ja nagu juba öeldud, siis köögis ei või jalanõud jalas olla kohe kindlasti mitte, isegi kui oled külas ja sulle on eraldi öeldud, et jäta jalanõud jalga. Eile märkasin ka miks. Olime ühe rikkamat sorti mehe juures õhtustamas ja seal piilusin kööki, kus istus teenijapoiss maas ja mudis tainast kausi sees.

Reegel suitsetajatele. Isegi kui perepoeg suitsetab, siis peab ta tegema seda väljas ehk siis mitte oma vanemate ees. Ja kui külalisena suitsu tahad pista, siis pead välja minema.

Iga õhtu kell 20:00 alates pead olema kodus või vähemalt hoiatama kui sind ei ole, sest siis on perekondlik õhtusöök.

Kuna Indias on vesi kallis (mõni pere peab oma vee eest 700 ruupiat kuus maksma), siis on neil selleks ämbri ja topsiku süsteem. Üsna mugav värk. Ja wc-id olen igasuguseid näinud. Allolevaga peab siin nii käituma, et tõstad prilllaua üles, ronid pukile ja hakkad aga toimetama. Õnneks arvestatakse siin ikkagi ka eurooplase standartitega ka. Siiski siiski Katrin soovitas mul kaasa võtta wc-paberit ja täitsa asja eest, sest seda ei pruugi ka fäänsi-bäänsimates kodudes olla.  


 Indias koolides puudub täielikult seksuaalkasvatus, valitsus ei luba koolides lastele sellistel teemadel tunde anda. Samas aga saime loengu India kunst ja kultuur läbi naise vaatenurga ja siin on jumalad, kes siis presenteerivad armastust. Vaadake ise lähemal, kuidas see asi käib.
 Naise ideaal läbi aegade.
 Neljapäeval käisime Veena juures, kus ootas meid kaupmees Kašmiirist toodud India käsitöökangaga. Oh, kus läks ostmiseks.


Mina, Sandy ja Tina saime endale head kraami.

Pilte veelgi

 Taxomehel on ka elevantjumal, kes toob õnne
 Pärastlõuna
 Praegu vaid kaks, aga sageli kokku 5 või 6
 Vaeste piirkond
 Laps slummis
 Slum
 Slum



 Naised teel
 Käisime õmbleja juures. Kõigepealt ostsime riide, millele on käsitsi tikitud ja siis viisime riide õmblejale. Meil ikkagi pulma minek.



See pere lubas endast pilti teha ja peale seda oli minu järgi jooksmas väikeste poiste hordid. Andsin mõned ruupiad.