Arvasin, et reisiärevus. Helistasin hommikul koju, kõik korras, sain sõbralt sõnumi, mille järgi võis mõista, et kõik on hästi. Rahunesin maha.
Lissabonis käies, kadus vaid minul mingil müstilisel viisil metroo sõidukaart ära, panin kotti ja järgmisel hetkel seda ei olnud enam.
Ühel õhtul oleme oma pererahva juures juba tavaks saanud melus ja teemaks reisid ja kuidas mina USA-s oma passi ära kaotasin. Muidugi ei ole see tavaline kaotamise lugu, oma müstika on ka selle varjuks.
Barcas tegime minu rahakotist pilti nii, et see lebas maas, sealse traditsioonilise tänavakivi sillutise peal. Pildi pealkiri "Lammas all paremas nurgas".
Ma kandsin raha oma rinnahoidjates, kuid ärasõidu hommikul andis Maku mulle raha ja ma uimakana panin need paberijupid rahakotti. No, kus oli siis kainemõistus?
Istume bussis teel Porto poole ja Maku küsib mitu korda, kas meil ID-kaardid on. Nõuab siis veel, et näita, näita. Mina siis võtan ID-kaardi välja ja näitan talle seda, samal ajal keerutan suure kaarega silmi, et no on pabistaja.
Kui Portosse jõudsime ja kottide hoidu otsisime (see oli ikka täitsa Portos olemise alguses) astusin ma lihtsalt sita sisse. No keset teed oli mõni loom oma paki maha jätnud ja ma siis komistasin sellele otsa.
Kui palju märke üks inimene vajab?
Järgmisel hetkel oleme linnas, jalutame ringi ja naudime elu. Istume kohvikus ja sööme kohalikku kuulsat koogikest ja siis ühtäkki vaatan kotti ega leia oma rahakotti. Enne ei olnud nagu põhjust seda kotikest tuulata, sest polnud nagu ostmist ega ka veidraid situatsioone, et keegi on liiga lähedal vms.
Kohe hakkasime uurima igasugu variante, mida teha saaks. Aire ja Margit uurisid netisti kohalikke bussi ja lennuki pileteid. Konsul Lissabonis uuris erinevaid variante. Porto konsul oli puhkamas Hispaanias, mis oli ka minu suureks õnnetuseks.
Meie käisime mööda linna ringi ja tuulasime prügikastides ja kõndisime läbi teed, mida mööda olime päeval käinud, küsisime kohvikutest ja poodidest. Tulutu.
Käisime politseis. Saime politseiautoga läbi linna sõita ja isegi sireeni lasti veidi. Pead alla, muidu jääb veel mulje, et meid on millegi eest arreteeritud. Tegin avaldused ja värgid ja üha selgemaks sai minu olukord ehk siis värk on jama, võimalusi ei ole just palju.
Kuna reisime odavlennufirmaga, mis ei tunnista politseitõendit, siis minu võimalustering kahanes iga telefonikõnega.
Vahepeal pidime lihtsalt ära ootama, mis infot meile keegi leidnud on, siis ärgitasin meid siiski linnailu nautima. Käisime linna ühel sillal ja tegime pilte ja tuiasime nõutult muidu ringi.
Mind painas kõige enam see, et ei osanud fikseerida olukorda, millal kõik see juhtus. Kus ja kes selle varastas? Olen siiski üpris kindel, et see juhtus kahe noore teejuhi juuresolekul. Üks neist jäi mulle mugavalt selja taha ja teine juhatas naeratades teed. Maku ja Oki sehmisid rahaautomaadiga.
Oki lohutab armsalt, et osad inimesed ongi sellised, kellel juhtuvad asjad. Ja tuletab mulle meelde, et olen ju ise öelnud, et kõik laabub. Hakkab ka mulle meenuma, et tõesti ju...pole olnud olukorda, mis oleks kuidagi lahendamata jäänud.
Võimalus oma 110 eurost (raha+uute kaartide tasud+rahakott)+lennupilet mahavisatud raha (loodan, et neiu Pätt sai vähemalt kõhu täis) minimaalsena hoida, siis pidin sõitma Lissaboni, kus vahva konsul mulle tagasipöördumistunnistuse vormistaks. Ruttu-ruttu saime Aire kaudu vihje, et kohalik lend läheb Lissabonist Bacasse ja järgmisel päeval on vabu pileteid veel olemas. Maku teeb kiire netikohviku tuuri ja pilet olemas. Lend kokku maksis 99 eurot ehk siis kahju juba 110+lennupilet+99 eurot.
Muidugi kaalusime varianti, et konsul oma templi ja paberiga Portosse tuleks, pakkusime selle viimase õlekõrrena ka konsulile välja. Konsul ei kaalunud seda võimalust üldse.
Võimalus, et lähen teen proovi oma politseitõendi ja ID-kaardi koopiaga lennukisse saada, oli ka olemas, kuid õhkõrn.
Loomulikult poetasin kõige selle juures ka paar pisarat, sest tobe petetud tunne kriipis hinges, samas ei taha oma sõpru jätta. Muidugi oli veel enam nõme olla, sest olen ju ise juhm uimakoll. Väsimus on ja energiat on vähe. Oleme ju kolm põrsakest... Teades, siiski et järgmine päev on põrsastel jälle ühine maasonkimise päev, siis oli mõnusam ka minna. Seega...bussi ja Lissaboni. Maku ja Oki aga võtsid ette teekonna lennujaama.
Bussisõit oli nagu Tallinn-Tartu liin, kuid juht oli veidi temperamentsem. Portost välja sõites oli kõigest hoolimata ilus ja müstiline vaade. Linna 6 silda olid tuledes ja vaade oli imeline. Veidi maad edasi oli kiirtee kõrval lambakari, keda karjatas karjus.
Lissabonis võtan takso 6 eurot, kihutades läbi öise linna ja mitmeid kordi aadressi korrates jõuan õige majani, suhtlen võõrustajatega, et homme lihtsam ekselda oleks. Vajun voodi-diivani mõnudesse, hing toimetab ikka minu sees ringi ega taha puhkama minna, mõtlen Oki ja Maku peale, nemad ju magavad ei tea kus. Mõtlen kui vahva võiks olla Marko ja Heleni pulmas. Ahhoi, kibe neile!
Ärkan hommikul ema kõne peale ja saan aru, et info ka temani jõudnud. Veel üks inimene, kellel öö magamata, emad on ju ullud põdejad. Neile saab asjadest alles siis rääkida kui kõik selja taga. Leian saatkonna, konsul hilineb 10 minutit, otsin 45 minutit pildistamise kohta, seiklen mööda metroosid, et pildimasin leida, jõuan konsulaati, täidan pabereid, printer ei tööta...loomulikult, konsul jookseb ühest toast teise, mina olen rahulik ja sirvin Eestit tutvustavaid raamatukesi, tean, et mul on veel aega, samas silmad on pidevalt kellal. Konsul on juba närvis, mina veel ei ole. Konsul kirub ja toksib arvutiklaviatuuri. Korras, paberid käes, konsul kutsub takso (7 eurot), taksojuht kihutab, olen lennujaamas, ostan sõpradele koogid, ootan, lend hilineb...loomulikult. Olen lennukis ega jõua ära oodata, millal olen juba Bacas. Mõtlen, et Maku ja Oki võiks ikka Dali muuseumi minna, siis ei ole nad lihtsalt kuskil mu pärast passinud, saadan sms-i. Kohal, nüüd bussi (5 eurot) ja plaza Catalunyale. Lähen parki, Maku vaatab otsivalt ringi ja Oki magab. Õnnelik kohtumine. Suundume söögimajja, leidsime ilusa ja lähme lennujaama, et öö seal veeta, muljetame, naerame, vaatame pilte, teeme plaane...
Sain oma ämbri ja õppisin sellest. Kahju vaid, et sellistel hetkedel kannatavad ka kõik sinu ümber. Reisikaaslased kannatavad ka stressikese all, olgugi, et proovid vapper olla ja hakkama saada.
Midagi positiivset ka.
Hea oli, et Maku sai oma pangakaardi asjad mõned päevad enne korda. Ta ei saanud raha välja võtta ja mina olin meie rahaga varustaja. Hea oli, et kingituseks saadud raha eest ostetud kallis fotokaamera pidevalt mul käes oli ehk siis seda ei võetud.
Lammas all paremas nurgas. Väga hea rahakott oli. Nuuks...
Mõtlesin veel, et aeg-ajalt on tulnud blogi kirjutades pähe mõtted, et mul ei ole siin Eestis üldse vahvaid juhtumisi kirja panna. Amsterdamis ikka juhtus pidevalt midagi. Ja Oki blogi lugedes on ikka igast sitalugusid ja muid põnevaid juhtumisi. Mul selline hall värk.
Ehk siis alati mõtle, mida sa Universumilt soovid, sest kõik soovid lähevad täide. Nüüd siis olles Universumi palge ees soovin ma Universumilt, et minuga juhtuks midagi erakordselt positiivset.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar