Remont

Enam ei ole naljakas, et saab jõuludeks valmis.
Reisilt tulles tundus, et oh energiat on kohe kuhjaga ja ega polegi enam ju palju jäänud. Aga võta näpust. Hakkad otsast tegema ja muudkui imbub seda tegemist välja. Siit veel vaja veidi karvane osa ära lihvida. Siis uks, mis on juba ees, on ikka veidi lihvimata.
No ei saagi see korter meil valmis.

Ema jõudis ka enne remondi ära teha.

Ving, ving...

Erilised lemmikuid

Peata kuduja

Pesupäev (Maku)

Mõte (Maku)

Puhkehetk

? (Oki)

himu of jäätis

(Maku)

Kahtlane kant

Enhara (Oki)

Õige hetk

Tädi miksriga

Igapäevane

Naise irin

Müstika

Lissabon

Pesu

Kaks tüdrukut lähevad... (Maku)

Lissabonlane

Tu ri st

Kokkuvõte

Reis oli ilmatuma äge. Nii äge, et ei põe ärajäetud tantsupidu ega ka Notafed (tahan rahaliselt nüüd kokkuhoida).
Oki ja Makuga olen valmis järgmine kordki reisima. Olen ülimalt tänulik, et nägime peale suurlinna ka väikeseid külakesi ja linnakesi. Mulle Portugal meeldib ja Barcelonasse läheks iga kell tagasi.

See toit, linnade õhustik, rand, muusika...

Ja nagu ikka kui reisilt tulen, siis on perel miskised uudised. Kas õde saab lapse või ostsid maja või midagi sellist, siis nüüd on nad on majalt katuse ära võtnud ja veidi ka juba uut pandud saanud. Ja ema on magamistoa roosa-lilleliseks remontinud. Vot siis, sellised üllatused.

Mõned meenutused veel:





Barcelonas kohvikus



Vaade sillalt







Turg





Special for Maku

Porto rongijaam



Vot nii tuleb oma kosse kuivatada

Turg II

Meelespea!

• Kanna raha rinnahoidja padja taskus ka reisi lõpu poole. Olgugi, et sinul hakkab reis lõppema, kuid varastele on hooaeg endiselt kõrge.
• Arvesta, et õlalkantav reisikott ei pruugi kõige mugavam olla. Meenuta oma eelmisi käike selle kotiga ja mõtle hästi läbi, kas kott on ikka sobilik ka igasugustes situatsioonides.
• Võta pigem vähem riideid kaasa. Riided peaksid olema kihiti pandavad ja multifunktsionaalsed. Nt seelikust võiks saada ka tekki teha, külma ilma puhul võiks saada püksid kleidi alla panna ja ongi juba soe. Okiga tundsime puudust retudest. Ja isegi kui reisisiht on sooja kliimaga riik, siis arvesta, et seal võivad olla õhtud külmad või on parasjagu külmaperiood.
  
• Kui oled seda sorti inimtüüp, kellega igasugu asju kipub juhtuma, siis hajuta riske ja jaga oma dokumendid reisikaaslaste vahel ära või vähemalt pane raha ja dokumendid eraldi kohtadesse.
  
• Käekott peab olema keeruka sissepääsu süsteemiga ja imelühikese rihma otsas. Parim oleks kui see sul kaelas lõua all ripuks.
  
• Arvesta võimalusega, et just sinuga juhtub. Sina oled Turist ja sinuga juhtubki.
  
• Ära võta hostelist päevituskreemi kirjaga 30 faktoriline kaitse. Kui häda käes, siis võta, aga loe etikett läbi ja küsi kohalikelt, mis see on. Meil juhtus nii, et saime päikest ligitõmbava solaariumikreemi ja nüüd oleme triibulised, just nii nagu käsi kreemi pani.

Bussis Lissaboni 9.07 kell 21:00

Ühel ööl reisi lõpu poole ärkasin südame puberduse ja hingeldusega üles. Nägin unes 7 eestlast, keda piinati ja hoiti kettidega kinni ja oma sõpra, kes oli tänavakerjus ja üleni sinine.
Arvasin, et reisiärevus. Helistasin hommikul koju, kõik korras, sain sõbralt sõnumi, mille järgi võis mõista, et kõik on hästi. Rahunesin maha.

Lissabonis käies, kadus vaid minul mingil müstilisel viisil metroo sõidukaart ära, panin kotti ja järgmisel hetkel seda ei olnud enam.

Ühel õhtul oleme oma pererahva juures juba tavaks saanud melus ja teemaks reisid ja kuidas mina USA-s oma passi ära kaotasin. Muidugi ei ole see tavaline kaotamise lugu, oma müstika on ka selle varjuks.

Barcas tegime minu rahakotist pilti nii, et see lebas maas, sealse traditsioonilise tänavakivi sillutise peal. Pildi pealkiri "Lammas all paremas nurgas".
Ma kandsin raha oma rinnahoidjates, kuid ärasõidu hommikul andis Maku mulle raha ja ma uimakana panin need paberijupid rahakotti. No, kus oli siis kainemõistus?

Istume bussis teel Porto poole ja Maku küsib mitu korda, kas meil ID-kaardid on. Nõuab siis veel, et näita, näita. Mina siis võtan ID-kaardi välja ja näitan talle seda, samal ajal keerutan suure kaarega silmi, et no on pabistaja.

Kui Portosse jõudsime ja kottide hoidu otsisime (see oli ikka täitsa Portos olemise alguses) astusin ma lihtsalt sita sisse. No keset teed oli mõni loom oma paki maha jätnud ja ma siis komistasin sellele otsa.

Kui palju märke üks inimene vajab?

Järgmisel hetkel oleme linnas, jalutame ringi ja naudime elu. Istume kohvikus ja sööme kohalikku kuulsat koogikest ja siis ühtäkki vaatan kotti ega leia oma rahakotti. Enne ei olnud nagu põhjust seda kotikest tuulata, sest polnud nagu ostmist ega ka veidraid situatsioone, et keegi on liiga lähedal vms.
Kohe hakkasime uurima igasugu variante, mida teha saaks. Aire ja Margit uurisid netisti kohalikke bussi ja lennuki pileteid. Konsul Lissabonis uuris erinevaid variante. Porto konsul oli puhkamas Hispaanias, mis oli ka minu suureks õnnetuseks.
Meie käisime mööda linna ringi ja tuulasime prügikastides ja kõndisime läbi teed, mida mööda olime päeval käinud, küsisime kohvikutest ja poodidest. Tulutu.
Käisime politseis. Saime politseiautoga läbi linna sõita ja isegi sireeni lasti veidi. Pead alla, muidu jääb veel mulje, et meid on millegi eest arreteeritud. Tegin avaldused ja värgid ja üha selgemaks sai minu olukord ehk siis värk on jama, võimalusi ei ole just palju.

Kuna reisime odavlennufirmaga, mis ei tunnista politseitõendit, siis minu võimalustering kahanes iga telefonikõnega.
Vahepeal pidime lihtsalt ära ootama, mis infot meile keegi leidnud on, siis ärgitasin meid siiski linnailu nautima. Käisime linna ühel sillal ja tegime pilte ja tuiasime nõutult muidu ringi.
Mind painas kõige enam see, et ei osanud fikseerida olukorda, millal kõik see juhtus. Kus ja kes selle varastas? Olen siiski üpris kindel, et see juhtus kahe noore teejuhi juuresolekul. Üks neist jäi mulle mugavalt selja taha ja teine juhatas naeratades teed. Maku ja Oki sehmisid rahaautomaadiga.

Oki lohutab armsalt, et osad inimesed ongi sellised, kellel juhtuvad asjad. Ja tuletab mulle meelde, et olen ju ise öelnud, et kõik laabub. Hakkab ka mulle meenuma, et tõesti ju...pole olnud olukorda, mis oleks kuidagi lahendamata jäänud.



Võimalus oma 110 eurost (raha+uute kaartide tasud+rahakott)+lennupilet mahavisatud raha (loodan, et neiu Pätt sai vähemalt kõhu täis) minimaalsena hoida, siis pidin sõitma Lissaboni, kus vahva konsul mulle tagasipöördumistunnistuse vormistaks. Ruttu-ruttu saime Aire kaudu vihje, et kohalik lend läheb Lissabonist Bacasse ja järgmisel päeval on vabu pileteid veel olemas. Maku teeb kiire netikohviku tuuri ja pilet olemas. Lend kokku maksis 99 eurot ehk siis kahju juba 110+lennupilet+99 eurot.

Muidugi kaalusime varianti, et konsul oma templi ja paberiga Portosse tuleks, pakkusime selle viimase õlekõrrena ka konsulile välja. Konsul ei kaalunud seda võimalust üldse.
Võimalus, et lähen teen proovi oma politseitõendi ja ID-kaardi koopiaga lennukisse saada, oli ka olemas, kuid õhkõrn.

Loomulikult poetasin kõige selle juures ka paar pisarat, sest tobe petetud tunne kriipis hinges, samas ei taha oma sõpru jätta. Muidugi oli veel enam nõme olla, sest olen ju ise juhm uimakoll. Väsimus on ja energiat on vähe. Oleme ju kolm põrsakest... Teades, siiski et järgmine päev on põrsastel jälle ühine maasonkimise päev, siis oli mõnusam ka minna. Seega...bussi ja Lissaboni. Maku ja Oki aga võtsid ette teekonna lennujaama.

Bussisõit oli nagu Tallinn-Tartu liin, kuid juht oli veidi temperamentsem. Portost välja sõites oli kõigest hoolimata ilus ja müstiline vaade. Linna 6 silda olid tuledes ja vaade oli imeline. Veidi maad edasi oli kiirtee kõrval lambakari, keda karjatas karjus.

Lissabonis võtan takso 6 eurot, kihutades läbi öise linna ja mitmeid kordi aadressi korrates jõuan õige majani, suhtlen võõrustajatega, et homme lihtsam ekselda oleks. Vajun voodi-diivani mõnudesse, hing toimetab ikka minu sees ringi ega taha puhkama minna, mõtlen Oki ja Maku peale, nemad ju magavad ei tea kus. Mõtlen kui vahva võiks olla Marko ja Heleni pulmas. Ahhoi, kibe neile!

Ärkan hommikul ema kõne peale ja saan aru, et info ka temani jõudnud. Veel üks inimene, kellel öö magamata, emad on ju ullud põdejad. Neile saab asjadest alles siis rääkida kui kõik selja taga. Leian saatkonna, konsul hilineb 10 minutit, otsin 45 minutit pildistamise kohta, seiklen mööda metroosid, et pildimasin leida, jõuan konsulaati, täidan pabereid, printer ei tööta...loomulikult, konsul jookseb ühest toast teise, mina olen rahulik ja sirvin Eestit tutvustavaid raamatukesi, tean, et mul on veel aega, samas silmad on pidevalt kellal. Konsul on juba närvis, mina veel ei ole. Konsul kirub ja toksib arvutiklaviatuuri. Korras, paberid käes, konsul kutsub takso (7 eurot), taksojuht kihutab, olen lennujaamas, ostan sõpradele koogid, ootan, lend hilineb...loomulikult. Olen lennukis ega jõua ära oodata, millal olen juba Bacas. Mõtlen, et Maku ja Oki võiks ikka Dali muuseumi minna, siis ei ole nad lihtsalt kuskil mu pärast passinud, saadan sms-i. Kohal, nüüd bussi (5 eurot) ja plaza Catalunyale. Lähen parki, Maku vaatab otsivalt ringi ja Oki magab. Õnnelik kohtumine. Suundume söögimajja, leidsime ilusa ja lähme lennujaama, et öö seal veeta, muljetame, naerame, vaatame pilte, teeme plaane...

Sain oma ämbri ja õppisin sellest. Kahju vaid, et sellistel hetkedel kannatavad ka kõik sinu ümber. Reisikaaslased kannatavad ka stressikese all, olgugi, et proovid vapper olla ja hakkama saada.

Midagi positiivset ka.
Hea oli, et Maku sai oma pangakaardi asjad mõned päevad enne korda. Ta ei saanud raha välja võtta ja mina olin meie rahaga varustaja. Hea oli, et kingituseks saadud raha eest ostetud kallis fotokaamera pidevalt mul käes oli ehk siis seda ei võetud.

Lammas all paremas nurgas. Väga hea rahakott oli. Nuuks...


Mõtlesin veel, et aeg-ajalt on tulnud blogi kirjutades pähe mõtted, et mul ei ole siin Eestis üldse vahvaid juhtumisi kirja panna. Amsterdamis ikka juhtus pidevalt midagi. Ja Oki blogi lugedes on ikka igast sitalugusid ja muid põnevaid juhtumisi. Mul selline hall värk.
Ehk siis alati mõtle, mida sa Universumilt soovid, sest kõik soovid lähevad täide. Nüüd siis olles Universumi palge ees soovin ma Universumilt, et minuga juhtuks midagi erakordselt positiivset.

Oki, Maku ja juhtmed

Jutud liiguvad, et Porto kandis räägivad inimesed robustsemalt ja Alex siis õpetaski meile ühe koleda sõna. Keraljo ehk noku veidi räigemas võtmes.

Sõidame Oki ja Makuga metroos ja küsin Okilt: "Mis oli see kole sõna, mis Alex meile õpetas?" Oki asub hoolega mõtlema, kratsib kukalt ja on näha, et ta kõvasti pingutab, siis aga hüüab üle metroo selgel häälel "Keraljo!". Maku peidab silmad maha, mina ei saa aga naeru pidama. Oki ehmus ja hoobilt pani käe suu ette ja punastas. Tema vastas istuv naine muigas ja mõtles kindlasti, et oleme Portost. :)

teisipäeval kui Lissabonis käisime, siis pidime Alexiga suurel platsil kohtuma. Maku siis helistas ja räägib pikalt, et me oleme nüüd siin suurel platsil, Mcdonaldsi juures. Tüüp telefoni teises otsas küsib, et ja siis? Maku seletab asja korra veel üle, et oleme väljau peal ja pidime ju siin kohtuma. Mees teises otsas küsib, et mis ta nüüd siis tegema peab? Maku ütleb, et me siis ootame ja et ta teaks. Mees vastab, et ta on Leon. See sama Leon, kes meile Bacas hostelis tuba üüris. Ehk siis Lõvi Leo. Hea nali.

Šokolaadikoogi retsept

Seda kooki saime päris alguses kui Aire juurde jõudsime ja nüüd viimasel päeval ka.

4 muna
1 klaas (200 ml) valget suhkrut
1 klaas pruuni suhkrut
2 klaasi jahu
1 1/2 klaasi kakaod
100 g tumedat šokolaadi (klasuuriks)
1 1/2 (300 ml) sooja vett
1 klaas toiduõli (äea kasuta oliiviõli, sest jääb jube oliivi maitse)
1 teelusika täis küpsetuspulbrit
soola tunde järgi

Vahusta munad suhkruga, sega kuivad ained kokku ja lisa munale. Sega kogu möks korralikult läbi. Lisa õli ja vesi ja siis ahju. Las ahi küpsetab 180 kraadil 50-60 minutit.

Head isu!

Toit

Eriline delikatess on siin triibulised väikesed teod, kes meil metsa all elavad. Need siis keedetakse ära, isegi nii, et tundlad on peakesega kojast väljas. Keedetud teod nokitakse hambatikuga teokojast välja ja süüakse ära. Aire sõnul näevad nad kojast väljanokituna nagu ninakollid välja ega maitse ka väga head.

Täna sõime migas, mis koosneb spinatist, maisileivast, oakaunadest ja küüslaauk koos oliiviõliga. Komponendid tuleb ära hakkida ja soojaks teha. Ülimaitsev.

Maisileib, ilus kollane leivake, mis maitseb väga hästi ja näeb välja nagu tõeline kakk.

Keedukreemi koogid ehk bastel de nata, mida on tegelikult väga keeruline valmistada. Lehttaigna korvikese sees on keedukreem, mis on pealt veidi mustaks kõrbenud. Mmmm...

Sügisel kasvavad siin õunad ja pirnid, talvel on siin mandariini ja apelsini periood, kevadel ruulivad maasikad, kirsid, aprikoosid, nespred (veidi nagu ploom), suvel on ploomid, pirnid, virsikud, nektariinid jne.
Ehk siis Paradiis.

Muidugi on siin ka rõvedaid asju, nagu näiteks:

Jah tõesti marineeritud viinerid.

3 F

Fatima
Football
Fado

Fatima on üks väga väike linn Portugalis, mis on usklike seas üle maailma väga populaarne. Lühidalt lugu kolmest tüdrukust, üks pime, teine kurt, kolmas tumm, kes nägid Neitsi Maarjat ilmutamas. Nad siis teatasid sellest ka kõigile teistele, et nad nägid Neitsi Maarjat, keegi ei uskunud neid. NM siis ütles neile, et kutsuge 13. mail kõik inimesed mind vaatama. Nii neiud tegidki, rahvas tuli, kuid keda polnud, loomulikult Neitsi Maarjat. Kaks tüdrukut surid äkitselt peale sündmust ja kolmas viidi kloostrisse, et ta enam seda lugu ei saaks rääkida. Nüüd käivad kõik Neitsi Maarjat vaatamas ja ootamas. Mõned on isegi öelnud, et kui nad Fatimas palvetasid, siis päikese ümber tuli eraldi sõõr, et lugu on ikka tõsi. Uskumatu, aga see pidavat olema nii populaarne koht, et 13. mail on seal tuhandete kaupa turiste.

Football. Jalgpall on nii popp, et Lissabonis olid vanad mehed oma lauakesega tänaval, et jalgpallurite pilte kiletada. Kahjuks ei jõudnud pilti teha.

Fado. Edaspidi on sellest veidi ka juttu. Saatusest kõnelev traditsiooniline laul, mida esitavad enamasti naised. Pärit see siis 20 sajandi keskelt. Diktaatori ajal mõeldi, et rahvale on vaja miskit traditsiooni ja fadot hakati jubedalt haipima ja nüüd ongi väga popp siin. Veidi sama asi, mis meie naiste itkud.

Mina lisaks veel f-de hulka family. Vanemad on siin nii hoolitsevad, et inimesed on õppinud olema abitud. Elu tundubki raske, sest kõik ei tule enam nipsutades kätte. Täitsa sellised lood, et vanaemad teevad-toovad ette ja taha kõik lastele ära. Kui lapselaps lösutab diivanil ja nipsutab sõrmi, et tal jalg sügeleb või, et ta tahab vett juua, siis vanaema juba jookseb. Lapsevanem arvab, et 30-aastane olgu kodus ja harigu ennast, aga tööle ei ole veel vaja küll minna.

Meie esimesed

• Esimene reis Portugali.
• Oki esimene ookeanis suplus.
• Saab süüa nii palju eksootilisi puuvilju korraga.
• Okiga kanname esimest korda reisilt ostetud uusi kleite.
• Oki saab esimest korda reisil korralikult veetsus käia ehk siis kõht käib läbi.
• Okile pakutakse esimest korda narkot ja kõnetatakse vene keeles.
• Maku mängis esimest korda ukuleelet.
• Makuga kohtusime esimest korda Joaoga.
• Sõime esimest korda maisileiba.
• Mind röövitakse paljaks esimest korda elus.
  
• ...

Lissabon

,

Ütleme siis nii, et esimesed emotsioonid Lissabonis olid ikka väga nigelad. Oki jäi kuidagi eriti vakka ja nina oli kripsus, ise adusin, et vaade ei tekita minus just erilisi tundesähvakaid. Istume ja sööme oma kaasavõetud einet, lootus ja ootus on suur, et ehk tuleb vaimustus peale. Ei tulnud.
Söödud, joodud ja alustasime oma ringkäiguga.

Eaimene atraktsioon oli nr 28 tramm, kollane vana ja väike trammike, mis tuisutas meid läbi linna. Seejärel lonkisime mööda linna, et huvitavaid kohti leida ja ehk tuleb siis vaimustus peale.

Sõitsime veidi uhkema ja ikka väga tänapäevasema trammiga kesklinna äärde, et nautida Hieronymuse kloostrit. Ilus nikerdatud majake, kuhu väidetavalt on maetud ka maadeavastaja Vasco da Gama maised säilmed.

Klooster oli ilus, Maku käis ka arheoloogiamuuseumis, seni kui meie Okiga pargis päevitasime ja munesügavat prillimüüjat minema pidime ajama.

Maku sõnul oli muuseumis palju muumiaid, üks väike poiss oli seina sisse kunagi müüritud, käed raudus ja muidugi oli sadu savipotikesi eksponeeritud.

Lissaboni jagab kaheks üks üpriski vahva Tejo jõgi, kahte poolt ühendab võimas London bridg-t meenutav suur sild. Meile teisele poole jõge jäi ka kohalikus keeles liikluspolitseinik ehk siis mäe otsas peesitav Cristo Rei ehk käed õieli 82 meetri kõrgusel 82 meetrine Kristuse kuju. Kuju sätiti mäe otsa 1959. aastal tänutäheks selle eest, et Portugal pääses II Maailmasõja õuduste eest. Kui sillal olid suured liiklusummikud, siis nii saigi kuju endale hüüdnime liikluspolitseinik.

Trammide liiklus oli tõesti väga hea. Nr 12, 15 ja 28 on erilised sõbrad. 12-ga tegime veel ühe tiiru ümber linna, et südant rahustada, kuid mitte midagi ei olnud meil siiski kahe silma vahele jäänud ja linn ei olnud ka vahepeal ilusamaks läinud.

Trammidega saime ringi kärutada seetõttu, et meil olid kavalad päevased transpordikaardid, mis maksid vaid 4.45 eurot. Kui üks trammisõidu ots oli 2.50, siis mina olin isegi siis omadega võidus kui pidin uue pileti ostma, sest oh häda, esimene kadus peale metroosõitu kohe arä. Ehk siis roheline metroo, bussi ja trammi sõidupilet on Lissabonis kohustuslik, sellega saab veel kesklinna vaateplatvormi liftis ära käia.

Ütleme siis nii, et linnast jäi mulje, et see on kunagi olnud imeilus värviliste kahhelplaadikestega majade linn, kuid vahepeal on siit üle käinud 3 9. mai rahutust ja nüüd on linn räämas ja must.

• Kohalik toit oli siiski täitsa hea, tüüpiline on paneeritud heeringas keedukartuli ja toorsalatiga.
• Mehed sügavad Portugalis pidevalt oma mune. Ei ole ebatavaline vaatepilt kui u. 65-aastane ülikonnas ärimees keset tänavat telefoniga rääkides käsi püksis seisab ja oma käelabaga seal püksis midagi sehkendab. Täiesti tavaline on, et paks prille müüv mees jääb sinu lähedusse seisma ja ainiti vahtima ja sügamise tegevus võib alata. Ja ühel hetkel märkad, et kõik mehed (väike liialdus) sügavad oma kõige kallimat kraami. Ju siis on lihtsalt liiga palav.
• Naised seevastu on enamasti minust veidi pikemad ja kõvasti trullakamad. Kuna nad on tumedama nahaga, siis nende vanust on raske arvata. Ja väikesed lisakilod tulevad ehk sellest, et inimesed söövad siin jube palju ja jube hilja ja mitte väga tervislikult (väga suur üldistus).
• Marihuaanat on sul võimalik osta iga nurga pealt. Enamasti müüvad seda kahtlaselt ära lakutud välimusega võõramaalastest mehed. Ja enamasti on see ikka sellises allaneelatu ja väljasitutud kileses ampullis. Muidugi pakkumise ajal on see puhtaks pühitud. :)
• Linna teed on tehtud väikestest kividest ja teed ei ole siin mitte ainult horisontaalsed, vaid ka ikka vertikaalsed. Ühesõnaga need teed on väga libedad. Reisijuhi näpunäiteid tasub kuulata, kummitallaga jalanõud oleksid kõige sobilikumad liikumisvahendid.
• Kohalikud on siin väga sõbralikud. Isegi kui ta keelt ei mõista, siis teeb ta sulle käte ja jalgadega asja selgeks või kutsub su kaasa ja viib kohale. Või siis ühe teenindaja näitel jääb ta rahulikuks, vaatab sulle otsa ja kordab tuimalt veidi naeratades oma enda keeles ühte ja sama lauset. Kusjuures tädi lootused, et turist saab temast aru, täituvad, sest kui närviline turist on lõpuks leidnud kellegi ingliskeelt kõneleva tavakodaniku ja õigesse kohta jõudnud ja oma tahtmise saavutanud, siis analüüsib turist, et tädi rääkis täitsa õiget juttu.

Kui me Joao sõbra Alexi kodu otsisime, siis sattusime me kahtlasesse kanti. Inimesed olid seal enamasti mustanahalised ja pilves ja enamasti mehed. Lambid olid korterites lakke kleebitud pruuni kleeplindiga ja kant oli üsna pime ja karvane. Õnneks oli meie kodu siiski väga hea vaatega fancy-bancy poissmehe korteris, kus elas Alex, kes on kohaliku maikuuse protesti üks 4 autorist. Ehk siis nüüd tuleb põnev osa.

Alex on veidi küürus loivava kõnnakuga kiilaneva peaga noormees, kes 3 oma sõbraga veebruarikuus pani facebooki teate välja, et aitab jamast, riigis on vaja muutusi. Vot nüid ei tule selle aktsiooni nimi enam meelde, aga tegemist oli lausa ülemaailmse asjaga. Noored möllasid 5 ööd ja päeva netis, et rahvast protestiks kohale saada. FB-s oli inimesi u 60 000, kes lubasid tulla. Nemad ise lootsid 10 000 inimest kokku saada ja kohale tuli 300 000 inimest. Enne protesti aktsiooni oli suur melu veel televisioonis ja ettevõtmine sai palju tähelepanu. Linna väljakud olid rahvast täis, nemad korjasid suure auto kastist inimeste ettepanekuid valitsusele ja rahvas möllas tänavatel kella 3-10. Kokku saadi tuhandeid inimeste muresid ja ettepanekuid, mis pandi valitsuse avalikule lehele üles. Samasugune aktsioon toimus Portos ja teistes Portugali linnades ja mitte ainult, ka Barcelonas telkisid inimesed just selle sama aktsiooni algatusel väljakasvanud protesti tõttu. Isegi USA ja Aafrika osades linnades korrati sündmust.

Muidugi on tegemisel ka oma kriitika. Inimesed ei protesteerinud ühe asja eest, ainuke, mis neid ühendas oli, et kõik tahtsid riigis muutust. Korraldajad ei olnud ise kursis, mis ettepanekuid inimesed jagasid, need anti kohe valitsusele edasi, ilma et oleks nendesse ise süüvinud. Õnneks on noortel entukatel plaanis teha seadusemuudatuse ettepanekuid ja tegevus siiski toimub edasi.

Kogu loo moraal on see, et midagi siiski muutus. Valitsus astus tagasi, kuigi noored ise ei võta kogu seda au enda peale. Nende tegemine oli kindlasti üks suur punktike, mis aitas vana valitsust maast lahti kangutada.

Alex ise on väga tore noormees, õpib ta politoloogiat ja tuhnib Aafrika riikide olukorras. Akadeemilise töö teema oli Keenia võimujagamise lepingust.

Portugali inimestel pidi nende mitmete mainitud veidruste veel üks väike eripära olema. Nimelt kutsuvad nad sind enda juurde külla ööbima ilma, et nad mõtleksid läbi, kuhu nad su magama panevad. Niisiis mina magasin suurte saunalinade kuhja otsas, Oki sai minidiivani ja Maku asetas oma kõhu puupõrandale kärtsus lina kaisus. Sai magatud küll.

Järgmisel päeval viis Alex meid oma väga hea muusikakollektsiooni hankimismajja ehk siis parim cd pood Lissabonis. Süsteem on nendes poodides hirmmõnus. Kui leiad endale sobiva plaadi, siis paned klapid pähe ja lased teatud masinas triipkoodil piiksuda ja juba sa kuuledki plaadi sisu. Ei ole mingit kileümbrisest lahtipakkimist ja siis jälle sissepakkimist. Väljusime poest kokku 4 hea Portugali muusika plaadiga. Oki ostis ühe hea klassikalise fado plaadi. Fado on Portugali traditsiooniline muusika, veidi nukker ja enamasti naiste esituses. Taust veidi sama, mis meie naiste itkud, kuid veidi noorem tradistioon (20. saj. keskelt). Enamasti lauldakse raskest saatusest. Diktaatori ajal 60-70-ndatel leiti, et rahvale on vaja traditsioone ja nii hakatigi fado kultuuri haipima. Muidu ehk ei olekski see tänapäeval enam nii moodne. Makuga saime 3 kohalikku popima kollektiivi plaadikest. Ise olime ülirõõmsad.

Seejärel siirdusime parimasse jäätisebaari ja käisime disaini- ja moemuuseumis, mis oli tasuta ja väga põnev. Prantsuse, Itaalia, Portugali, USA mood ja disain 19-20 saj.

Ühesõnaga oli Alexist väga palju abi. Ja mulje Lissabonist sai ka kuidagi parem.

Aire juurde bussitee oli ka ilus. Palju on rohelust ja maa on künklik ehk siis põnevad tõusud ja langused.

Meenutus siis Lissabonist:

• aknast väljas kuivav pesu,
• värvilised kahhelkividega kaunistatud majad,
• armas kollane tramm,
• mehed ja munad,
• hea toit,
• libedad tänavad,
• vähe vaatamisväärsusi,
• randa ei ole,
• veidi tahumatu ja omamoodi,
• kõrged linnavaated,
  
• ...
  

Mis siis veel?

Meie lähedal Alcobacas on piirkond, kust tulevad meie turumemmedele letile pirnid. Siin on väga suured pirniistandused. Samuti on siin pea igas aias oma sidrunipuu, mille viljad on ikka Kalevi poja suurused.

Rasedad on igati priviligeeritud. Neile on parklas ukse all lausa eraldi parkimise koht. Meil mõeldakse vaid vanurite peale.

Täna avastasime, et Nazarest ostetud kalad ussitasid, Maku peitis need kilekotis pere kassi eest ära ja ju see tekitas veidi umbse olemise. Hommikul rääkisime veel sellest linnast ja selgub, et tegelikult on selle linna elanikud väga ülbed. Kui lähed randa, siis laine on nende oma, rand on nende oma, ookean on nende oma jne. Ja need mustlased lahkusid seetõttu, et üks neist sai surma ja nii siis teistel hirm tekkiski. Minul oli ühe vanaprouaga selline vahejuhtum, et külma tuule tõttu tõmbasin pähe suure salli ja kõndisin rahulikult tänaval ringi. Ühtäkki üks tädi haaras mu käest ja osutas oma peale, sain aru, et minu rätik peas tekitab temale probleeme. Olin muidugi viisakas ja võtsin selle peast. Kui aga Aire ja Joao-ga rääkisime, siis nemad arvasid, et see on see sama ülbus. Me oleme vabal maal ja nad ei saa sellise asjaga kobiseda.

Ja see Alcobaco klooster on Portugali üks 7 imest. Vot siis, mis kõik veel meelde tuleb.

Kuke loo saime ka teada. See kuke sümbol tuleb sellest, et külarahvas tahtis ühte süütut meest karistada, sest nemad arvasid, et tema on miskises kuriteos süüdi. Mees ei suutnud oma süütust tõestada kui vaid sellega, et kui see puust kukk hakkab kirema samal ajal kui te mu puu otsa tahate tõmmata, siis olen ma süütu. Nii kukk tegigi, nimelt hakkas siis kirema. Selline naljakas lugu.

Ja muidugi peab alati oma ema kuulama, kes ütles, et võta soojem asi ka kaasa, sest külm on õhtuti. Just siis on just siin veidi külmem periood ehk siis u. 19-21 kraadi ja võike tuul on ka. Muidugi oli tore veidi jahedamasse tulla, sest Barcelonast olime ikka väga põlenud kehadega. Nüüd aga ihkame juba jälle päikest. Homme pidi Lissabonis olema 23-27 kraadi. Juhuu!

Minu jaks sobiks see koht elamiseks küll. Inimesed on suhteliselt hilised, täna läksid Aire ja Joao ujuma kella 21:00-s ja nende õhtusöökki juba mainitult on kell 20:00. Samuti on neil omane palu süüa. No mis siin viga elada.