Rootsi

Reedel võtsime Oki ja tema perega ette reisi Rootsimaale.

Oki: "Alati kui ma laevas olen, puhkan ma nii hästi välja. Laev suigutab magama."



Järgmisel hetkel väljub laev. Müra on talumatu. Väiksele pausile järgneb ühine lohutus, et see on ainult alguses nii, laev peab ju ikkagi välja tagurdama. Ei. Nii see siiski ei olnud. Poolel teel kadus igasugune lootus rahu ja vaikust leida. Suured jääkamakad raiusid vastu plekist laeva seina nagu oleks eesmärk laeva alumine osa värvilagedaks saada. Müra oli nii suur, et kohati tekkis tunne nagu ööbiksime mootoriruumis.

Hommikul, pärast öiseid ärkamisi ja unemaal võidukalt peetud lahinguid, kus ikka pidi tankidega võidu jooksma või muid tobedusi tegema, moodustasime ühise foorumi, teemaks "Minu öö".
Kõik jutustasid värvikalt oma saadud kogemustest. Reemol oli muidugi võidutöö. Peale selle, et nari ülemise korruse Mari pidevalt Reemo üles äratas, et too siis kontrolliks, kas nüüd peab välja hüppama ja kus need päästerõngad olidki, oli ta ka kellegi teise mõtetes. Päästerõngas lennutatakse Sulle ikka siis kui Sul on elus kõige raskem hetk. Tema päästerõngas saadeti sellel korral sms teel. "Olen Sinu emt. Pakun elukindlustust."

Öö üleelatud, nüüd vaja linnapeale minna. Siht silme ees, vaja kuningalossi minna. Enne seda aga vaja süüa, sest tühi kõht ei seisa püsti. Lõpuks leidsime meie rahakotile kohase kebabi, mis asus m2xm2 suurusel pinnal ja õnneks oli tühjast kõhust silmnägemine kadunud, et näha selle vahva koha hügieeninõuetele vastavust või siis oli see asi teisipidi.



Kõht täis ja nüüd võib kuningale külla minna. Teel kohtusime humoorika tänavaklouniga, kes rapsis elu eest, sõna otseses mõttes. Trikid olid vinged, etenduse lõpp küll ei kutsunud onule raha panema, sest ei ole just ilus seista keset tänavat ja kõigi silme all ilast ja näritud õunatükke habemesse puristada, kuid kahju hakkas ja trikid olid ikka väga vinged.
Kui kuninga kodu ukse taha jõudsime, läks sissemineku isu ära. Selle asemel, et kallist sõpra külastada, läksime hoopis külla sõpradele H ja M. Teel põikasime läbi veel mõnest toredast kaltsukast, mis olid vaid silmale ilusad.





Kudedes veidi aega kohaliku supermarketi kohvikus, otsustasime siiski lõpuks laeva minna, et veidigi sõba silmale saada. Õhtul oli vaja minna ju ometi üüratult lahe Kuuba show, esinejad otse Kuubalt. Pidu algas väikese rongkäiguga. Kopitushaisuste rõivaste lehvides kolemeigised naised ja ka mehed, kelledel olid hirmus eamugavad püksid, tantsisklesid läbi rahva ja mööda poode, kohvikuid ja koridore. Nende järel tuli siis saali minna, et üheskoos tuliseid rütme pureda.





Enne õhtust pidulikku osa pidi ju jälle sööma. Uskumatu, terve laeva peale ei olnud ühtegi kohta, kus saaksid kõhtu täita veidi õhema rahakotiga inimesed. Kolm tiiru laevale peale tehtud ja kõik menüüd pähe õpitud, lõpetasime siiski Fast Food kohvikus, kus sai täitsa kobeda salati täitsa kobeda raha eest. Õppetund, järgmisel korral tuleb ennast korralikumalt toiduga varustada.

Järgmise öö veetsime siiski 8. korrusel, ilma aknata kajutis. Kuid elu naeris ka sellel hetkel meie üle. 8. korruse alla jäi tantsusaal ja dj pult. Õnneks olime eelmise ööga karastatud ja õrn muusikapinin meid ei seganud.