Olen tööalasel koolitusel.
Tutvumisring, iga osaleja peab rääkima oma nimeloo. Mina siis tutvustan ennast ja räägin kuidas nimepanekul olid minu emal ja isal loovusesooned umbsõlmes ja nimi pandi vanema õe järgi.
Lugu läheb edasi sellega, et peale selle, et pidin noorema õena vanema vanu hilpe ja mänguasju kasutama, sain ma nüüd ka tema vana nime endale. Margit Voogi ei ole enam ammu ametlikult olemas, kuid siiski siiski olen mina üpris tihti Margit Voogi rollis.
Kui helistan mõnda ametiasutusse või räägin mõne muu võõraga ja isegi kui olen ennast just äsja tutvustanud, siis 3 min vestluse käigus suudab inimene ikka mulle nimeks Margit panna. Lisasin siis, et ei ole hullu kui mind Margitiks kutsutakse, reageerin ikka.
Ringi lõpus tutvustab ennast noor tütarlaps, kelle nimi on Margit.
Esimene grupitöö oli just temaga. Pidin jutustama teemal "Mis mind õnnelikuks teeb?". Näen, et minu vestluskaaslane istub kui sütedel ja minu monoloogi lõppedes hüüab ta, et kõik on täpselt sama moodi nagu temal.
"Sa oled kindlasti kaalud, eks".
"Ei ole."
"Ma olen täiesti kindel, et sa oled kaalud."
"Ei ole."
"No mina olen kaalud ja see, mida sa jutustasid praegu, siis see on nii sarnane minuga."
"Ma olen kahe vahe peal."
"Minu vanavanemad tegelevad astroloogiaga veidi ja nemad ütlevad, et need, kes on äärealadel, nendel on rohkem selle tähtkuju omadusi."
"Kas pean, siis ennast nüüd ümber programmeerima ja mõtlema, et olen kaalud?"
"Just, just."
Tema innukus teeb nalja.
Koolituse lõppedes selgub, et tegemist on tuntud astroloogide lapselapsega.
Lugu päädib sellega, et täna sain järgmise koolituse tunnistuse kätte ja sellel seisis: Tõendame, et Margit Voog on osalenud .... koolitusel.
Loo moraal, pange oma lapsele võimalikult lihtne nimi, mis erineb tema õest/vennast.
Või siis teen hoopiski üleskutse - tütrekesed saagu Margitiks.
teisipäev, 22. märts 2011
kolmapäev, 16. märts 2011
Oki valimas
Reisijärgsel päeval kolasime Mustamäe ja Õismäe kaltsus, kust mina sain made in Sweden kevad-sügis mantli, saapad... Ikka täitsa Põhjamaade nädalavahetus.
Vahepeal aga käisime Okiga valimas. Ajalooline sündmus, Okil see ju esimene kord. Edasine ülekanne pildis:
Kirss koogil oli väike rahvatantsutrenn ja siis saime kõik koju magama. Milline fantastiline puhkus. Tegelt oli, sest vahepeal oli Tallinnasse päike jõudnud ja hea seltskonnaga on alati mõnus aega veeta.
Vahepeal aga käisime Okiga valimas. Ajalooline sündmus, Okil see ju esimene kord. Edasine ülekanne pildis:
Kirss koogil oli väike rahvatantsutrenn ja siis saime kõik koju magama. Milline fantastiline puhkus. Tegelt oli, sest vahepeal oli Tallinnasse päike jõudnud ja hea seltskonnaga on alati mõnus aega veeta.
pühapäev, 6. märts 2011
Rootsi
Reedel võtsime Oki ja tema perega ette reisi Rootsimaale.
Oki: "Alati kui ma laevas olen, puhkan ma nii hästi välja. Laev suigutab magama."
Järgmisel hetkel väljub laev. Müra on talumatu. Väiksele pausile järgneb ühine lohutus, et see on ainult alguses nii, laev peab ju ikkagi välja tagurdama. Ei. Nii see siiski ei olnud. Poolel teel kadus igasugune lootus rahu ja vaikust leida. Suured jääkamakad raiusid vastu plekist laeva seina nagu oleks eesmärk laeva alumine osa värvilagedaks saada. Müra oli nii suur, et kohati tekkis tunne nagu ööbiksime mootoriruumis.
Hommikul, pärast öiseid ärkamisi ja unemaal võidukalt peetud lahinguid, kus ikka pidi tankidega võidu jooksma või muid tobedusi tegema, moodustasime ühise foorumi, teemaks "Minu öö".
Kõik jutustasid värvikalt oma saadud kogemustest. Reemol oli muidugi võidutöö. Peale selle, et nari ülemise korruse Mari pidevalt Reemo üles äratas, et too siis kontrolliks, kas nüüd peab välja hüppama ja kus need päästerõngad olidki, oli ta ka kellegi teise mõtetes. Päästerõngas lennutatakse Sulle ikka siis kui Sul on elus kõige raskem hetk. Tema päästerõngas saadeti sellel korral sms teel. "Olen Sinu emt. Pakun elukindlustust."
Öö üleelatud, nüüd vaja linnapeale minna. Siht silme ees, vaja kuningalossi minna. Enne seda aga vaja süüa, sest tühi kõht ei seisa püsti. Lõpuks leidsime meie rahakotile kohase kebabi, mis asus m2xm2 suurusel pinnal ja õnneks oli tühjast kõhust silmnägemine kadunud, et näha selle vahva koha hügieeninõuetele vastavust või siis oli see asi teisipidi.
Kõht täis ja nüüd võib kuningale külla minna. Teel kohtusime humoorika tänavaklouniga, kes rapsis elu eest, sõna otseses mõttes. Trikid olid vinged, etenduse lõpp küll ei kutsunud onule raha panema, sest ei ole just ilus seista keset tänavat ja kõigi silme all ilast ja näritud õunatükke habemesse puristada, kuid kahju hakkas ja trikid olid ikka väga vinged.
Kui kuninga kodu ukse taha jõudsime, läks sissemineku isu ära. Selle asemel, et kallist sõpra külastada, läksime hoopis külla sõpradele H ja M. Teel põikasime läbi veel mõnest toredast kaltsukast, mis olid vaid silmale ilusad.
Kudedes veidi aega kohaliku supermarketi kohvikus, otsustasime siiski lõpuks laeva minna, et veidigi sõba silmale saada. Õhtul oli vaja minna ju ometi üüratult lahe Kuuba show, esinejad otse Kuubalt. Pidu algas väikese rongkäiguga. Kopitushaisuste rõivaste lehvides kolemeigised naised ja ka mehed, kelledel olid hirmus eamugavad püksid, tantsisklesid läbi rahva ja mööda poode, kohvikuid ja koridore. Nende järel tuli siis saali minna, et üheskoos tuliseid rütme pureda.
Enne õhtust pidulikku osa pidi ju jälle sööma. Uskumatu, terve laeva peale ei olnud ühtegi kohta, kus saaksid kõhtu täita veidi õhema rahakotiga inimesed. Kolm tiiru laevale peale tehtud ja kõik menüüd pähe õpitud, lõpetasime siiski Fast Food kohvikus, kus sai täitsa kobeda salati täitsa kobeda raha eest. Õppetund, järgmisel korral tuleb ennast korralikumalt toiduga varustada.
Järgmise öö veetsime siiski 8. korrusel, ilma aknata kajutis. Kuid elu naeris ka sellel hetkel meie üle. 8. korruse alla jäi tantsusaal ja dj pult. Õnneks olime eelmise ööga karastatud ja õrn muusikapinin meid ei seganud.
Oki: "Alati kui ma laevas olen, puhkan ma nii hästi välja. Laev suigutab magama."
Järgmisel hetkel väljub laev. Müra on talumatu. Väiksele pausile järgneb ühine lohutus, et see on ainult alguses nii, laev peab ju ikkagi välja tagurdama. Ei. Nii see siiski ei olnud. Poolel teel kadus igasugune lootus rahu ja vaikust leida. Suured jääkamakad raiusid vastu plekist laeva seina nagu oleks eesmärk laeva alumine osa värvilagedaks saada. Müra oli nii suur, et kohati tekkis tunne nagu ööbiksime mootoriruumis.
Hommikul, pärast öiseid ärkamisi ja unemaal võidukalt peetud lahinguid, kus ikka pidi tankidega võidu jooksma või muid tobedusi tegema, moodustasime ühise foorumi, teemaks "Minu öö".
Kõik jutustasid värvikalt oma saadud kogemustest. Reemol oli muidugi võidutöö. Peale selle, et nari ülemise korruse Mari pidevalt Reemo üles äratas, et too siis kontrolliks, kas nüüd peab välja hüppama ja kus need päästerõngad olidki, oli ta ka kellegi teise mõtetes. Päästerõngas lennutatakse Sulle ikka siis kui Sul on elus kõige raskem hetk. Tema päästerõngas saadeti sellel korral sms teel. "Olen Sinu emt. Pakun elukindlustust."
Öö üleelatud, nüüd vaja linnapeale minna. Siht silme ees, vaja kuningalossi minna. Enne seda aga vaja süüa, sest tühi kõht ei seisa püsti. Lõpuks leidsime meie rahakotile kohase kebabi, mis asus m2xm2 suurusel pinnal ja õnneks oli tühjast kõhust silmnägemine kadunud, et näha selle vahva koha hügieeninõuetele vastavust või siis oli see asi teisipidi.
Kõht täis ja nüüd võib kuningale külla minna. Teel kohtusime humoorika tänavaklouniga, kes rapsis elu eest, sõna otseses mõttes. Trikid olid vinged, etenduse lõpp küll ei kutsunud onule raha panema, sest ei ole just ilus seista keset tänavat ja kõigi silme all ilast ja näritud õunatükke habemesse puristada, kuid kahju hakkas ja trikid olid ikka väga vinged.
Kui kuninga kodu ukse taha jõudsime, läks sissemineku isu ära. Selle asemel, et kallist sõpra külastada, läksime hoopis külla sõpradele H ja M. Teel põikasime läbi veel mõnest toredast kaltsukast, mis olid vaid silmale ilusad.
Kudedes veidi aega kohaliku supermarketi kohvikus, otsustasime siiski lõpuks laeva minna, et veidigi sõba silmale saada. Õhtul oli vaja minna ju ometi üüratult lahe Kuuba show, esinejad otse Kuubalt. Pidu algas väikese rongkäiguga. Kopitushaisuste rõivaste lehvides kolemeigised naised ja ka mehed, kelledel olid hirmus eamugavad püksid, tantsisklesid läbi rahva ja mööda poode, kohvikuid ja koridore. Nende järel tuli siis saali minna, et üheskoos tuliseid rütme pureda.
Enne õhtust pidulikku osa pidi ju jälle sööma. Uskumatu, terve laeva peale ei olnud ühtegi kohta, kus saaksid kõhtu täita veidi õhema rahakotiga inimesed. Kolm tiiru laevale peale tehtud ja kõik menüüd pähe õpitud, lõpetasime siiski Fast Food kohvikus, kus sai täitsa kobeda salati täitsa kobeda raha eest. Õppetund, järgmisel korral tuleb ennast korralikumalt toiduga varustada.
Järgmise öö veetsime siiski 8. korrusel, ilma aknata kajutis. Kuid elu naeris ka sellel hetkel meie üle. 8. korruse alla jäi tantsusaal ja dj pult. Õnneks olime eelmise ööga karastatud ja õrn muusikapinin meid ei seganud.
Mõni käib Tartu maratonil, mina käisin Kanuti maratonil
Ehk siis tantsu 1800 - 2300-ni, kokku 5 tundi pure Art and nothing else matters.
Hingeke kaebles ja palus - juua, juua. Nii nagu ühes heas multifilmis närtsima hakkav lilleke elevandilt anub.
Kolmapa käisin üle tõsiselt pika aja trummimas. Ja nagu ikka, hakkame plaanima poolest talvest suvist trummilaagrit ja lõpuks on nii, et keegi laagrisse ei tule/lähe. Sellel korral läheme kaugele vastassuunaliste jõgede äärde mäe otsa püstkotta.
Palavate rütmide (täitsa otseses mõttes, istusin kuuma ahju kõrval) vahele jõudsime nalja visata ja muud juttu ajada.
Niisiis neljapäeval otsustasin ennast veel hellitada ja teha midagi täitsa enda pärast ja jaoks.
Etendusi oli 4 umbes tunniajase sektsiooni jagu. Istusimime Okiga paika ja järgmisel hetkel saigi lihtsast osalejast juba kunsti vermija. ETTL-i (teater ja tsirkus ja liit) etendusel puudus üks liige ja nii saigi minust raamatulugeja laval.
Okigi sai elurolli, tema pidi õigel hetkel püsti kargama ja karjuma "Sinu hääl".
Vaadata oli üht koma teist. Kui oleks õige istumiskoha otsinud, siis oleksin pärast provokatiivse neiu statementi 20 euro võrra rikkamaks.
Oli tantsu, vähe, aga oli. Oli mõtlemist ja mõlgutamist. Muidugi oli ka rämevärdjaid, kes arvavad, et kui olen ilusa kehaga poisterahvas, siis võin tulla lavale karjuda mikrisse: "Nahhui plät, nihhuja jne.", kõige toredam on kui noormehed võtavad nõuks Sind meelevaldselt haarata kaasa oma ajukääbik üritusega. Just nimelt üritusega, see on ikka see sama asi, et mõtlen teha midagi ägedat, aga välja kukub nagu alati. See sama üritus ikka. Ja siis röögin laval, suitsetan saali kanepit täis ja olen muidu mõnus mees. Jube. Kallid noored, minge magage ennast välja.
No ja siis oli see Oki etteaste ja siis olin mina laval lugemas. Naljakas kogemus.
Siis jalutasime veel Vabaduse väljalu kunstiprojekti väljapanekust mööda. Sellel korral passis seal siis mees, kes jõu veidi ehmunud näoga veini.
Hingeke kaebles ja palus - juua, juua. Nii nagu ühes heas multifilmis närtsima hakkav lilleke elevandilt anub.
Kolmapa käisin üle tõsiselt pika aja trummimas. Ja nagu ikka, hakkame plaanima poolest talvest suvist trummilaagrit ja lõpuks on nii, et keegi laagrisse ei tule/lähe. Sellel korral läheme kaugele vastassuunaliste jõgede äärde mäe otsa püstkotta.
Palavate rütmide (täitsa otseses mõttes, istusin kuuma ahju kõrval) vahele jõudsime nalja visata ja muud juttu ajada.
Niisiis neljapäeval otsustasin ennast veel hellitada ja teha midagi täitsa enda pärast ja jaoks.
Etendusi oli 4 umbes tunniajase sektsiooni jagu. Istusimime Okiga paika ja järgmisel hetkel saigi lihtsast osalejast juba kunsti vermija. ETTL-i (teater ja tsirkus ja liit) etendusel puudus üks liige ja nii saigi minust raamatulugeja laval.
Okigi sai elurolli, tema pidi õigel hetkel püsti kargama ja karjuma "Sinu hääl".
Vaadata oli üht koma teist. Kui oleks õige istumiskoha otsinud, siis oleksin pärast provokatiivse neiu statementi 20 euro võrra rikkamaks.
Oli tantsu, vähe, aga oli. Oli mõtlemist ja mõlgutamist. Muidugi oli ka rämevärdjaid, kes arvavad, et kui olen ilusa kehaga poisterahvas, siis võin tulla lavale karjuda mikrisse: "Nahhui plät, nihhuja jne.", kõige toredam on kui noormehed võtavad nõuks Sind meelevaldselt haarata kaasa oma ajukääbik üritusega. Just nimelt üritusega, see on ikka see sama asi, et mõtlen teha midagi ägedat, aga välja kukub nagu alati. See sama üritus ikka. Ja siis röögin laval, suitsetan saali kanepit täis ja olen muidu mõnus mees. Jube. Kallid noored, minge magage ennast välja.
No ja siis oli see Oki etteaste ja siis olin mina laval lugemas. Naljakas kogemus.
Siis jalutasime veel Vabaduse väljalu kunstiprojekti väljapanekust mööda. Sellel korral passis seal siis mees, kes jõu veidi ehmunud näoga veini.
Tellimine:
Postitused (Atom)