Jah, ma ei ole pool aastat kirjutanud. Ei ole jõudnud ega taht.
Teen siis tagantjärele meenutusi ja kirjutan ehk ka tänapäevasemastki.
Olen töötu. Tulin ära. Ei sobi karjumine, pealehüppamine, alandamine, ebaprofessionaalne asjade ajamine, kui mind süüdistatakse asjades, mida ei ole teinud, kui ei saa tööd teha jne.
Tuleb välja, et olen liiga loominguline, nii nad räägivad. Mina mõtlesin, et lastega töös peabki loominguline olema ja mõnda aega tagasi veel kurvastasin, et mu loovuse tšakrad on kinni ega tea, kuidas neid siis nüid avada, aga tuleb välja, et muretsen tühja.
Ühesõnaga olen alustav ettevõtja. Septembris kaitsesin oma saviväljateraapia terapeudi tunnistuse ära ja nüüd saan siis päris ametlikult tööd teha.
Käin ettevõtluskoolitusel ja see on põnev. Palju loovaid priviligeeritud inimesi, kes kõik saavad olla töötud ja koolituda. :)
Kuulasin loengut raamatupidamisest, mis oli nii äge, et ei oleks kunagi uskunud, et numbrite asi nii põnev võib olla. Loengupidaja oli muidugi äge.
Hirmus on ka. Kas see ongi nüüd see tee ja kas sellel teel oma ametialases elus ikka hakkama saan ehk siis kas see ka ennast õigustab, kas saan piisavalt kõike, et leib laual ja rõõm südames?
Egas see siis tähenda, et olen istunud tuimalt ega miskit ette võtnud. Tunne on, et vabatahtlik töö on hetkel minu põhitegevus, mis röövib minu tunnid ja minutid.
Ja usu või mitte. Numeroloogia - jälle numbrid- on mind kõnetanud. Ütlesid need, et aasta on raske ja ongi. Tee, mis sa tahad, aga kõik läheb väga vaevaliselt. Ja kui tsiteerida oma saviväljaterapeuti, kes ütles, et head tüdrukud lähevad taevasse, aga pahad tüdrukud lähevad igale poole...
Mina siis mõtlesin, et nii nõme on kui sulle ei anta peale loengut tagasisidet korralikult. Mis ma nendest numbritest loen ja need ju väga subjektiivsed. Kirjutasin ühele turunduse onule tagasiside, ikka sellise konstruktiivse. Muuhulgas lisasin ka, et koolitaja hoiab kätt kogu aeag pükste taskus. See kõnetab mind aga nii - kas inimene ei tunne ennast oma kehas mugavalt või on ta lihtsalt väga ülbe. Eriti hakkasin seda tähele panema kui aken lahti tehti ja müra suureks läks. Habemesse jutustavat lektorit ei olnud kuulda, hakkasin siis tema kehakeelt jälgima.
Koolitaja ise ütles, et minu tagasiside oli väga konstruktiivne kui ta seda luges. Ma ei tea, kas ta pani kokku ka, kes selle kirjutas.
Tuli välja, et mehel ei ole praktiliselt ühte kätt. Vaid kaks sõrme sellel käekesel, mis püksitaskus ennast peitis.
Järgmisele koolitajale tahtsin sama märkuse teha, et tundub, et koolitaja on komminäljas, sest pidevalt taskus olev käsi krõbistas kommipaberiga ja mul tekkisisd igasugused kommiunistused.
Aga ei teinud seda, sest ma olen hea tüdruk.
Teen siis tagantjärele meenutusi ja kirjutan ehk ka tänapäevasemastki.
Olen töötu. Tulin ära. Ei sobi karjumine, pealehüppamine, alandamine, ebaprofessionaalne asjade ajamine, kui mind süüdistatakse asjades, mida ei ole teinud, kui ei saa tööd teha jne.
Tuleb välja, et olen liiga loominguline, nii nad räägivad. Mina mõtlesin, et lastega töös peabki loominguline olema ja mõnda aega tagasi veel kurvastasin, et mu loovuse tšakrad on kinni ega tea, kuidas neid siis nüid avada, aga tuleb välja, et muretsen tühja.
Ühesõnaga olen alustav ettevõtja. Septembris kaitsesin oma saviväljateraapia terapeudi tunnistuse ära ja nüüd saan siis päris ametlikult tööd teha.
Käin ettevõtluskoolitusel ja see on põnev. Palju loovaid priviligeeritud inimesi, kes kõik saavad olla töötud ja koolituda. :)
Kuulasin loengut raamatupidamisest, mis oli nii äge, et ei oleks kunagi uskunud, et numbrite asi nii põnev võib olla. Loengupidaja oli muidugi äge.
Hirmus on ka. Kas see ongi nüüd see tee ja kas sellel teel oma ametialases elus ikka hakkama saan ehk siis kas see ka ennast õigustab, kas saan piisavalt kõike, et leib laual ja rõõm südames?
Egas see siis tähenda, et olen istunud tuimalt ega miskit ette võtnud. Tunne on, et vabatahtlik töö on hetkel minu põhitegevus, mis röövib minu tunnid ja minutid.
Ja usu või mitte. Numeroloogia - jälle numbrid- on mind kõnetanud. Ütlesid need, et aasta on raske ja ongi. Tee, mis sa tahad, aga kõik läheb väga vaevaliselt. Ja kui tsiteerida oma saviväljaterapeuti, kes ütles, et head tüdrukud lähevad taevasse, aga pahad tüdrukud lähevad igale poole...
Mina siis mõtlesin, et nii nõme on kui sulle ei anta peale loengut tagasisidet korralikult. Mis ma nendest numbritest loen ja need ju väga subjektiivsed. Kirjutasin ühele turunduse onule tagasiside, ikka sellise konstruktiivse. Muuhulgas lisasin ka, et koolitaja hoiab kätt kogu aeag pükste taskus. See kõnetab mind aga nii - kas inimene ei tunne ennast oma kehas mugavalt või on ta lihtsalt väga ülbe. Eriti hakkasin seda tähele panema kui aken lahti tehti ja müra suureks läks. Habemesse jutustavat lektorit ei olnud kuulda, hakkasin siis tema kehakeelt jälgima.
Koolitaja ise ütles, et minu tagasiside oli väga konstruktiivne kui ta seda luges. Ma ei tea, kas ta pani kokku ka, kes selle kirjutas.
Tuli välja, et mehel ei ole praktiliselt ühte kätt. Vaid kaks sõrme sellel käekesel, mis püksitaskus ennast peitis.
Järgmisele koolitajale tahtsin sama märkuse teha, et tundub, et koolitaja on komminäljas, sest pidevalt taskus olev käsi krõbistas kommipaberiga ja mul tekkisisd igasugused kommiunistused.
Aga ei teinud seda, sest ma olen hea tüdruk.
1 kommentaar:
Tore, et mariti jutustamise-tšakrad on avanenud :)
Postita kommentaar