Rahvatants

Nagu juba öeldud, olen tekitanud sellest aastast endale rahvatantsu aasta.

Teisipäeval oli puujalgadele eraldi trenn, täitsa meie enda initsiatiivil.
Ja milline see siis välja nägi? Stoppp! Marit, nii ei saa, see asi käib nii ja naa. ...Ja hakkame uuesti....Stopp! Marit, jälle vale jalaga. Ole palun selles poosis rohkem maas jne.
Täitsa pekkis. Võtad siis kriitika vastu, harjutad ja punnid ja siis nagu oleks puuga pähe saanud, mitte midagi ei jää meelde. Ja muidugi on esitus maailma kõige hullem.
Mark maani. Kurb meel, sest keegi kaastreenijatest ei köhma ühtki lohutavat sõna, mis aitaks meeleolu veidi üleval hoida. Selge, grupi mentaliteet ongi selline. Grupi saavutatud taset tuleb kõrgel hoida ja naljaga ei ole siin midagi peale hakata.

Egas ma ei olegi tüüp, kellel asjad lihtsalt kätte tulevad. Tuleb tööd teha. Teengi, suhtun ikka asja tõsiselt.
Pealegi elu õpetab. Täna õppisin ühe õpilasega inglise keeles kellaaegu ja tee, mis sa tahad, ei jää talle need meelde. Kui lõpuks tunned juba, kuidas rahutuks ja närviliseks muutud, siis meenub hetk tantsutrennist ja saad ka õpilasest paremini aru.

Vaatasin siis netist tantsude filmikesi ja no mis ma näen, keegi ei ole nii maad ligi või nii ja naa, no hea küll jalg oli tõesti vasak. Rahunen.
Ühesõnaga passisin videosid, tõmbasin tööl rulood akende ette, et omaette tantsu vihtuda.
Olen viimane, kes töölt lahkub, kordan veel paberile kritseldatud tantsusammude järjekorda ja olengi kohal. Hinges väreleb ja pabistan sammude pärast.
Kõik ei olnud perfektne, kuid täna olin endaga täitsa rahul. Minu puujalad jäid koju ja sammud hakkasid juba välja tulema.
Tuljak on ikkagi üks väga naljakas tants.