Süümepiinade leevenduseks üks šokolaadikook

Eile, peale sugulase Merje sünnipäeva, kus veetsime aega kella 3-ni öösel, olin kõps hommikul üleval ehk voodist välja rebituna korteri peal tangid käes ja lihvija jalus. Ehk siis tegime emaga uniste peadega terve päev tööd. Kui mul oli pea terve palksein puhastatud ja ise üleni tolmuahv, pidin juba rahvatantsu minema. Ema jäi veel kodu soojustama.
Siis läsime Okiga tema poole, et endeid Krahli sünnipäevaks valmis panna. Enne seda seiklused bussiga. Hea, et ikka piule jõudsime.
Pühapa kui süümepiinad kasvama hakkasid, et ei olegi hommikul kõps korteri peal toimetamas, otsustasin mina, et ei teegi midagi ja passin niisama. Tegime Okiga riisisalatit ja šokolaadikooki, mis oli minu jaoks ka esimene šokolaadikook, mida ise tegin. Jube hea oli. Selline peab üks pühapäev olema.

Jüri kool 30

Et siis jällegi kooli kokkutulek. Väga vinge värk. Tore pidu, ilus saal, ei näinud kedagi purjakil läperdamas, ainult 50 klaasi oli maja taga puruks pekstud. Muidu sai tantsida, sai vanu koolikaaslasi näha ja igati kordaläinud pidu.

Õppetund klassijuhatajatele, et meie põlvkonnalt ei küsita, kas sul lapsed on, naine/mees on, töö on? Ei küsita nii. Meil nii mõnigi põdes.

täpselt nädal tagasi ehk sünnipäev

Armsad sõbrad!

Ei ole küll jubiil ja tühja sest masust ja muudest globaalsetest jamadest. Pidu peab saama. Ja mis reegel üldse on see, et ainult jubiilisid võib plirts-plärts tähistada?

22. oktoober oled oodatud minu imelist 28 aastat vastu võtma.

Suured pidustused toimuvad segasummasuvilas ehk siis remondikorras Laulupeos. Segadust mõnevõrra on, kohake näeb hetkel välja nagu suvila ja summasid kogun selleks, et omale päris enda uhke fotoaparaatus soetada. J

Ootan kõiki Kurjasid Pipisid ja nende lähedal seisvaid isikuid Nilsoneid ja kui Nilsonit ei ole võtta, siis võib ka Tomi või Annika kaasa haarata.

Süüa saab veidi ja juuagi (alkoholi varud kesised).

Soe on ja mõnus olemine garanteeritud.

Kui vaja, siis kingi vihje üleval ja selleks väike korjanduskastike, kuhu mõne sendi võib poetada. Lillede asemel ootan ikka loovaid asendusvidinaid (dekoratiivne kõrvits, kommi, sulgi, õhupalle...). Ja kui Sinu tõekspidamiste ütlevad, et tühja need sünnipäevad, siis tule lihtsalt kohale. Mis seal nännitada. J

Hakka siis kella 19:00 paiku suvilasse vurama.

Krüpteerimata tekst:

22.10 kell 19:00 Laulupeo 13 Mariti 28. Sünnipäev. Riietus: Kuri Pipi. Kaasa võta oma kaaslane või hea hea sõber. Kui soovid kingitust teha, siis oodatud on raha, mis läheb fotoaparaadi ostmiseks. Lilli ei soovita, asemele võib mõelda midagi põnevat. Sünnipäevalaps on õnnelik kui kõik õhinal stiili järgiksid, kuid ära palun jäta tulemata kui stiiliriideid ei leia. Kaks punupatsi pähe ja käib kah.

Oi kuis juba ootan teid kõiki külla.

Marit

Selline kutse siis tõi kokku lausa 35 head sõpra.
Ja millised kostüümide üllatused. Tipp ja Täpp Pipid, kellel oli kaasas poodud turske Nilson.
Kurrunurruvutisaare kuningas ehk siis Pipi isa oma ehedas kurrulase rahvariides ja siis kõik need Pipid, kes omal armsal viisil vanaaegsemat või tänapäevasemat rüüd kandsid.
Kui viktoriiniga alustasime, siis saabus ka ehe hobune, keda kõik need kohalolevad Pipid ei oleks suutnud üles tõsta. Egas siis hobu omapäi ringi tatsa, tema hingeelu teab kõige paremini ikka krussisvuntsiga hooldaja, kes oli hobuga ühes.

Hoolimata sellest, et külalised pidid oma seisukoha eest võitlema, istekohast rääkimata ja juua oli ka vaid kali ja vesi, olid vahemängud siiski meeleolukad.

Kes linna piule edasi, kes koju ahjule, kes last magama panema...vajusid kõik karvased ja sulelised kodupäikse alla tagasi, et siis järgmist sihukest vinget pidu oodata.

Kui olime vähekeski jäänud, siis taipasin ülekuhjatud kingituste lauada kaedes, et olen kallite sõprade suhtes ebaviisakas olnud ja kingid kõik pakki jätnud. Tund oli juba öös ja seal ma siis harutasin neid. Kõik need olid omamoodi, samas nii minu moodi ja tegelikult olid kõik minu sõprade moodi. Süda oli soe ja silmad rõõmust vesised, milline suur kingitus on olla sõprade keskel, kes on piisavalt hullud, et reede õhtul täpid peas, porrututi või kõrvitsa pambuga sõbra sünnale jalutada. Ja isegi ei häiri mitte trammis võõrad pilgud, mis küsivalt passivad, miks ilus neiu endale musti täppe põske joonistab?

Suured tänud ilusate luuletuste eest, mis voolasid kõditades üle ihu ja leidsid meelel oma koha. Ja kõikide lillede eest, mis ei olnudki lilled ehk siis jõulude paiku tulge läbi kollaseid lillejäänukeid purgist maitsma. Ja siis veel need ilusad kaardid ja ehted, mis olid naelapea pihta. Suured tänud! Pidu oli nii äge, et järgmisel päeval ja sellest järgmiselgi päeval lausa hõljusin.

Ja nüüd kinke realiseerima ehk siis fotokat ostma! :)

Midagi pildis:

Pipi versus Pjupi

Isal on seelik seljas ja need Pipi õe Pipi patsid on päris

Pipi tänapäevasem versioon

Kappa armas hobune

Tipp ja Täpp Pipid

Ema on mul ingel

Kes ütles, et Pipi on punapea?








Kingid. Isetehtud kaunikesed

Lillede ja kinkide laud

Peo menüü

Moosekandid

Unustagem pisiasjad. 2 on pisiasi

Mängimiseks on alati ruumi

Nilson

Pidu

Käisin tibidega reedel piul. Venus Clubis. Täitsa tore muusikakeerutaja oli, alguses tabas lausa naela pea pihta, siis aga hakkas miskit veidrat tümpsu laskma.
Nu igaljuhul tantsida sai. Lõpuks oli muidugi saal inimestest nii pungil, et tanstimise asemel pidid oma seisimispinna eest võitlema.
Pikad veetsujärjekorrad,
mölakad mehed, kes ainult selleks ligi astuvad, et miski siivutu ettpanek välja pursata,
kallis apelsinimahl,
kenad kleitides naised, kelle keskmine vanus ei olnudki nii noor...

Tantsud tantsitud ja aeg koju minna. Poolel teel juhtusin kokku ühe sõbrannaga, kes koos piduse mehega koju tahtis saada. Õnneks jäid nad minu Jüri koduteele täitsa tee peale. Läksimegi koos. Teel küsib sõbrants veel, kui kaugel meil remont on ja ma vastan, et ootame aknaid ja krohvime.
Kuna minu reisikaaslased Kadriorus maha läksid, siis sõitis takso edasi Tartu mnt poole ja uskumatu, sõitis minu majast mööda, no Laulupeo 13-st. Oot oot, kas on ikka minu maja? Maja nagu oleks, aga aknad on kuidagi jube säravad ja valged. Passin siis lolli näoga takso aknast välja ja proovin selgusele jõuda, kus ma olen. Oot, oot...aadress on õige, aga midagi on nagu teistmoodi.
Ja siis ikka väsinud pea taipas, et Markus on salaja uued aknad ette toimetanud. Mina teadsin, et aknad saabuvad oktoobri lõpus, aga imesid mõnikord juhtub ja nii ka meil juhtus.
Tahaks kohe kellegagi emotsioone jagada, aga istun taksos üksi...magus moosinägu peas. Vot selline üllatus siis.

Minu õpilased

Istun vastamisi kahe noore tüübiga, üks intelligentsem kui teine. Üks pärib:"Õpetaja, kas Te olete rikas?" Mina vastan, et muidugi olen. Poistel suured silmad peas. Ütlen veel, et minu jaoks ei ole rahal väärtust. Silmad nüüd tüüpidel punnis ja jube arusaamatu nägu peas. "Kas Teil on siis palju raha?" küsivad nad. "Ei ole, aga olen jube rikas," vastan ma. Tüüpidel juhe koos.

Järgmisel korral istun nende samade tüüpidega (nad käivad mu juures ajaloo tunnist) ja suures vaikusest pärib järsku üks:"Õpetaja, miks Te nii veidralt riides käite?" Olen täitsa jahmunud, proovin siis tuima rahuga vastata ja ütlen, et ma omast arust ei käi üldse veidralt riides, et nii on ju normaalne. Noormees vastab: "Eks Te ise teate" ja vangutab pead.
Samal päeval kõnnin oma ruumi poole ja kui üks väike tüdruk mind näeb, siis ta tardub ja enne seda jõuab veel köhmata: "Ilus..." Kogub end veidi ja ütleb siis: "Ilus olete!"
Jumal tänatud, et vähemalt väikesed tüdrukud teavad, mida räägivad;)

Järgmisel korral uurivad samad noormehed, et miks küll mul nii naljakad kingad jalas on. Ja kui kaua ma nendega üldse käinud olen ja miks need nii laiad on ja ikke jube naljakad jalanõud. Pärivad siis, kust ma need sain jne. Vastan, et ostsin Foorumist, aga seda poodi ei ole enam, sest see oli liiga kallis pood. See muidugi ei veena neid, et tegemist on tõesti väga heade kingadega ja ma olen nendega juba 3 aastat ringi lasknud.
Lõpuks seletan poistele, et kaua võib. Ma võin samamoodi hakata teie jalanõusid ja muid elemente kommenteerima. Edasi räägime juba pikemalt ühe tüübi rohelistest tenkudest, mis pidid jube head asjad olema ja ometi ei ole need nüüd nii laiad kui minu kingad. Ja pealegi on sellel tüübil uus soeng, mille heakskiit ülioluline tundus.
Toredad on oma arvamust tugevalt kaitsevad noormehed.

Ühesõnaga minu strateegia toimis. Olen juba kuuaega tööl käinud nii, et igal korral valin väga tähelepanelikult oma karderoobi. Mida väljapaistvam ja teistsugusem, seda parem. Et siis on, mille kallal norida, noored ei pea siis muud otsima. Viskan kondi kohe suhu. :)

Vot selline õelaps

Täna tulin koju ja olin laip. Pidin veel minema noorte ja sõpradega kooliteatrit tegema ja siis veel vilistlasteatrit ja siis rahvatantsu... No ja mida ma tegin? Nii kui pea korra padjale panin, et mõni hetk magada, jäin nii sügavasse unne, et jõudsin ainult tantsima.

Vahepeal jõudis Birgit koju ja enam ma ei mäletagi, ju siis magasin. Ärgates nägin sellist teadet:


Ehk siis läksin koju teemärgina. Et nagu geniaalne või mis. :)

Mul on päris oma pedagoogi hüüdnimi

9. klassi poisid hüüavad mind nime pidi Kuri Pipi. Ja kui uurisin, et miks siis selline nimi? Vastus:" Te kannate pidevalt igast värvilisi sukkpükse ja olete jube kuri ka."

Nüüd siis uuritakse ikka aegajalt, et kuidas mul seal Segasummasuvilas läheb?

Kolleegid arvasid, et see on väga positiivne hüüdnimi, et ju nad siis peavad lugu või midagi. No vot, ei oska veel öelda, kas see tõesti mõni austusavaldus on, aga eks siis paistab.

Eilne päev

Lähen tööle ja löön lahti oma postkasti. Sealt loen, et meie trummitund (hakkame nüüd Okiga nii Universaalis trummima ja käime ka Trumm-it täiskasvanute grupis) on tõstetud reede pealt esmaspäeva peale ehk siis sellel hetkel tänase peale. Selge, lähme.

Markus helistab ja ütleb, et torumees tuleb kell 19:00 ja ma peaks ka seal olema. Selge, trumm tuleb ära jätta.

Kell u. 18:07, siis kui tunnini oli veel u. 8 minutit aega, helistab Oki. Tema seletab, et see noortekeskus ei ole Kristiine kõrval, sest see on Kristiine noortekas, aga meil vaja Haabersti noortekat.Oki siis teatab rõõmsalt, et ta nüüd kuskil oma kodu juures ja otsib Ehitajate tee aadressi.

Markus helistab, et vaatas nüüd sõnumit täpsemalt (tal telefonil miski permanentne plekk peal) ja selgus, et Mr. Jüri Toru tuleb hoopiski kell 19:30. No tänud, ma oleks ju ka trummi jõudnud. Hea küll. Teatan Okile ja eks tema ütleb, et ma ikka ka kambas ja jutustab siis kõik mulle edasi.

Helistab Oki ja teatab, et ta kõnnib majade vahel ega leia seda noortekat. Lõin aadressi googlisse ja leidsin, et see Õismäe kandis. Seda Oki isegi juba kahtlustas. Otsustas siis aga, et tal on küllalt ja läheb koju. Õige kah, on siis vaja seda trenni nii kaugel korraldada.

Lähen torumehega kohtuma, pidime jube kiirelt tegema, sest mul veel salsa tund.
Kiirustan siis salsasse, meie ja veel üks tantsupaar, tantsime Pühavaimu skaudiruumis, seega peame meie tegema uksed lahti ja muusika paika sättima. Tormame sinna ja selgub, et teine paar ei tule. Vahva!

Oki siis kirjeldas veel oma hommikut. Ta asus siis rattaga teele, et ilusti hommikul tööle jõuda. Polnud kaugele jõudnud kui kett katki lendas, läks siis koju tagasi, pani ratta ära ja läks ühistranspordiga. Kah vahva!

Teadjad ikka ju räägivad, et sügisel on universumis palju negatiivset energiat ja siis juhtuvadki igasugused naljakad asjad.

Käisime eelmisel reedel Katu sünnal

Sünnipäevalaps oma tudengikambris.



Suvaline tüüp tänaval.



Genialistid.



Järgmisel päeval botaanikaaias.



Sõbrad teiega on hea.






Hingasimegi!



Et kõik unistused täituks.



Kingitus Šotimaalt.



Tudengipakend Ms. Tigeri initsiatiivil.



Seened botaanikaaias.

Jaan ja Marko

Käisin eile Nokia kontserdimajas Marko ja Jaani hüvastijätu kontserdil.
Uskumatu kui armsad nad on.

Jaan kommenteerib lavalt, et eks see igatsus tuleb nii ehk naa peale, aga tema ei hakka mingeid kulinaid ja muid mälestus asju kaasa tirima, see tekitaks igatsust veelgi rohkem.
No mõtled siis seal saalis, et jah eks see 2 aastat ole ikka pikka aeg. Oma lähedastest nii pikalt eemal olla, see on üks suurim igatsuse ussi tekitaja.
Jaan siis lisab, et eks peab oma Vilsandit lihtsalt mälupildina kaasas kandma.
Ikka tõeline eesti mees, maalapp on ikka alati südame all peidus.

Hoiame neile pöialt ja loodame, et Somaalia piraate vaevab miski jube kõhuhäda või maitseb uni nii magusalt, et nad nendeni kuidagi ei jõua.

Šotimaa pildis

Edinburghi kõige kuulsam aken. Lugu siis sellest, kuidas noor naine oli nii vaene, et pärast lapse lasteaeda viimist läks ise kohvikusse sooja, sest kodus oli kütte võlgnevuse tõttu jube külm. Nii see naine istuski kohvikus Elephant ja kirjutas kõige kuulsama lasteraamatu ja sai miljonäriks. J.K. Rowling kirjutas just seal Harry Potteri. Teda inspireeris talvel aknast paistev orbude kool. Mitmele tegelasele sai ta nimed kooli lähedal olevast surnuaiast hauaplaatidelt.




Annetuste ja fondide poed on toredad. Väga korralikud kaltsukad. Tõeline leiukas. Täitsa metsik. Veelgi ägedam oli maa-aluse autoparkla kirbukas ehk siis metsikult palju inimesi tuli oma träna müüma ja mina muidugi nautisin seal luusimist. Tõin õele ehetekapi, kui oleks rohkem ruumi olnud, siis oleksime ka uude kodusse vanaaegse segisti saanud.




Mäel.



Mägi on keset linna ja sellelt vaade äärmiselt ilus.



Käisin sõbra Seidiga Šotimaa rahvustantsude õhtul. See meesterahvas oli mu meelest kõige vanem tantsija. Jube äge õhtu oli.



Lugu koer Bobbyst, kes käis iga päev 14 aastat järjest oma peremehe haual. Kuna loomi ei maeta inimeste kõrvale, siis pandi väikese koerakese maine vara surnuaia värava juurde. Nüüd toovad inimesed tema hauale puuoksi ja komme, ikka loomakeste lemmikuid.




J.K. Rowlingsi ja Harry Potteri kool. Kunagine orbude kool ja nüüd erakool.



Jumaldan neid looklevaid tänavaid.






Ja mida meie oma torudega kodudes jeebime. Paneme kodu välisseinale ja ongi asi lahendatud.



Vot sellised tänavamuusikud.






Iseloomulikud on värvilised poekesed ja metsikult lilli. Lihtsalt suurepärane. Edgar peaks korra siin ära käima ehk saab Tallinn ka siis ilusama väljanägemise.



Koolivormid on täiesti tavaline. Kõikides Šotimaa koolides on kohustuslik koolivorm.



Vot siis selline lugu.



Kohvik, mis toimib vabatahtlike töö abil. Ehk siis ökokohvik, kus töötajad on vabatahtlikud.