Kuna osavõtumaks üritusel oli sellel aastal üsna suur, siis oli vaja muude kulude pealt kokku hoida. Näiteks nagu toit, öömaja ja transport, mõttetud kulud.
Elus on ikka nii, et mõnikord lähevad asjad nagu iseenesest paika. Edinburghis elab ja õpib minu väga hea sõber ja nii saingi ennast tema poole sokutada.
Ta elab imetoredas tolle linna traditsioonilises kõrgete lagedega korterikeses, kus on peale tema veel 4 üürilist. Peale pikka õpetlikku päeva, kui suhtlemisest üleliia küll oli, sain ennast värvika seltskonna melu nautlejana lõõgastava õhtu osaliseks.
Minu sõber Seidi aga on väga armas ja soe inimene, jube hea kostitaja. Kui väsinuna "koju" jõudsin oli tema ikka sära silmil ja põll kõhul pliita ees vaaritamas.
Linn on mõnus. Palju värve ja varjudega mänglev valgus. Seidi ütles, et mida kaugemale sa linnast sõidad, seda hallimaks ja mornimaks vaade läheb. Ja tegelikult olin üllatunud, et seal nii värviline on. Inglismaa on ikkagi suhteliselt konservatiivne maa.
Inimesed on seal väga abivalmid. Istud rongis ja jamad piletimüüjaga, tuleb välja, et sulle on eelmises rongis pilet valesse kohta müüdud ja siis asuvad kaks meesterahvast, minu reisikaaslased, kohe minu probleemi lahendama. Uurivad ja selgitavad sõbralikult, mis süsteemid neil seal toimivad.
Või seisad valgusfoori taga linnakaart pihus, näos jube loll ilme ja silmad uitavad majaseina pidi, et leida mingitki vihjet, kuhu minema peab. Siis hüppab kena daam sulle kõrvale ja tunneb sinu pärast siirast muret, keskendub siis ja selgitab, kuhu poole õige tee jääb.
Riietumine on neil veider. Noored neiud lähevad piule miniseeliku ja jube napi pluusikesega, jalas porno-kilomeeter kontsaga kingad. Lõdisevad siis pikas sissepääsu rivis, naeratus huulil vaid selleks, et meeldiva noormehe eest värisemist varjata. Õhtul kui pidu läbi, siis tuterdavad neiud kingad käes palja jalu kodu poole. Kusjuures nappi riietust kantakse ka päeval ja isegi siis kui mina kannaks hea meelega tuult hülgavat mantlit.
Noormehed armastavad aga kiltse kanda, see on lausa popp värk.
Koolilapsed aga kulutavad koolivormi.
Sellel linnal on palju lugusid, lojaalsest koerast, Harry Potterist, nõidadest, sõdadest jne.
Nõidu põletati ja leivavargad naelutati kõrvupidi linnaväljakul asuva müürikese puust ukse külge. Neid võis siis tomatite ja ubinatega pildumas käia. Pidid seal seisma 24 h ja kui ära põgenesid olid ühekõrvne ehk siis keegi ei tahtnud sulle ühtegi tööd usaldada, sest kõrvatu olemine oli sinu tööraamatu iseloomustuse lehekülg.
Olen lugenud Harry Potterit ja see sama tunne, mis lugedes, tekkis ka nüüd linnas jalutades meelde. Mingi maagia ja müstilisus on selle linna majade ja tänavate sees. Linnas heljub veidi karge õhk, majade seinad, uksed, aknad kannavad endas suurt ajalugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar