Šotimaa - Edinburgh

Kuna osavõtumaks üritusel oli sellel aastal üsna suur, siis oli vaja muude kulude pealt kokku hoida. Näiteks nagu toit, öömaja ja transport, mõttetud kulud.

Elus on ikka nii, et mõnikord lähevad asjad nagu iseenesest paika. Edinburghis elab ja õpib minu väga hea sõber ja nii saingi ennast tema poole sokutada.

Ta elab imetoredas tolle linna traditsioonilises kõrgete lagedega korterikeses, kus on peale tema veel 4 üürilist. Peale pikka õpetlikku päeva, kui suhtlemisest üleliia küll oli, sain ennast värvika seltskonna melu nautlejana lõõgastava õhtu osaliseks.

Minu sõber Seidi aga on väga armas ja soe inimene, jube hea kostitaja. Kui väsinuna "koju" jõudsin oli tema ikka sära silmil ja põll kõhul pliita ees vaaritamas.

Linn on mõnus. Palju värve ja varjudega mänglev valgus. Seidi ütles, et mida kaugemale sa linnast sõidad, seda hallimaks ja mornimaks vaade läheb. Ja tegelikult olin üllatunud, et seal nii värviline on. Inglismaa on ikkagi suhteliselt konservatiivne maa.

Inimesed on seal väga abivalmid. Istud rongis ja jamad piletimüüjaga, tuleb välja, et sulle on eelmises rongis pilet valesse kohta müüdud ja siis asuvad kaks meesterahvast, minu reisikaaslased, kohe minu probleemi lahendama. Uurivad ja selgitavad sõbralikult, mis süsteemid neil seal toimivad.
Või seisad valgusfoori taga linnakaart pihus, näos jube loll ilme ja silmad uitavad majaseina pidi, et leida mingitki vihjet, kuhu minema peab. Siis hüppab kena daam sulle kõrvale ja tunneb sinu pärast siirast muret, keskendub siis ja selgitab, kuhu poole õige tee jääb.

Riietumine on neil veider. Noored neiud lähevad piule miniseeliku ja jube napi pluusikesega, jalas porno-kilomeeter kontsaga kingad. Lõdisevad siis pikas sissepääsu rivis, naeratus huulil vaid selleks, et meeldiva noormehe eest värisemist varjata. Õhtul kui pidu läbi, siis tuterdavad neiud kingad käes palja jalu kodu poole. Kusjuures nappi riietust kantakse ka päeval ja isegi siis kui mina kannaks hea meelega tuult hülgavat mantlit.

Noormehed armastavad aga kiltse kanda, see on lausa popp värk.
Koolilapsed aga kulutavad koolivormi.

Sellel linnal on palju lugusid, lojaalsest koerast, Harry Potterist, nõidadest, sõdadest jne.
Nõidu põletati ja leivavargad naelutati kõrvupidi linnaväljakul asuva müürikese puust ukse külge. Neid võis siis tomatite ja ubinatega pildumas käia. Pidid seal seisma 24 h ja kui ära põgenesid olid ühekõrvne ehk siis keegi ei tahtnud sulle ühtegi tööd usaldada, sest kõrvatu olemine oli sinu tööraamatu iseloomustuse lehekülg.

Olen lugenud Harry Potterit ja see sama tunne, mis lugedes, tekkis ka nüüd linnas jalutades meelde. Mingi maagia ja müstilisus on selle linna majade ja tänavate sees. Linnas heljub veidi karge õhk, majade seinad, uksed, aknad kannavad endas suurt ajalugu.

4Arts

Olen väga hea töötaja. 1. septembrist läksin tööle ja juba 14. septembril võtsin palgata puhkust, et nädal Šotimaal veeta. :) Muidugi oli reis juba enne tööleminemist paika pandud ja makstudki. Õnneks ei tehtud tööl sellest suurt probleemi, eks neil polnud ka muud varianti.

4Arts ehk 2008 Barcelonas, 2009 Ateenas ja 2010 Edinburghis on loovteraapia tudengite konverents. 4 Arts ehk muusika-, tantsu-, draama- ja kunstiteraapia. 4 päevaks tulevad kokku sama eriala õppivad tudengid ja jagavad oma kogemusi. Loenguid teevad nii maailmakuulsad professionaalsed terapeudid kui ka tudengid ise. Nende päevade jooksul on ka mitmeid töötubasid, kus õpitakse uusi meetodeid. Väga lõõgastav, puhastav, innustav ja segadust tekitav (uusi meetodeid õpitakse ikka enda nahal läbi proovides, mis võib aga palju isiklikke küsimusi tekitada) aeg.

Minu jaoks on see ka vastuste leidmise koht ehk kas see eriala, milles ma otsapidi nüüd juba 4 aastat olen olnud, on ikka minu jaoks? Kus seda õppida, kas Eesti on selleks hea koht või saab kuskil mujal parema tausta jne.? Oluline on ka saada oma kogemuste pagasile juurde veel mõned kilod ning leida kasulikku infot oma magistritöö tarbeks. Alati olen saanud ka paar head tuttavat, kellega järgmisel korral jälle hea kohtuda. Ja järgmine kord on Belgias miskises väikeses linnas. Eks elu näitab, kas ka mina sinna satun.

Igaljuhul oli väga lahe üritus ja plaanin kindlasti Šotimaale tagasi minna.

Juhhuu

Sain ühel päeval meili, kus seisis: "...16.09.2010 kella 14.18 paiku sai meie liit registreeritud."

Ehk siis nüüd on täitsa ametlikult alus pandud Eesti Tantsu- ja Tsirkuseteraapia Liidule.
Palju õnne meile!

Nüüd siis hakkavad ehk asjad liikuma.

Jälle tööl

Jah, olen jälle tööinimene. Leidisn väga hea koha, kus oma erialaseid teadmisi proovile panna. Olen 1. septembrist Jüri Gümnaasiumi tugisüsteemi liige ehk eripedagoog. Tegeln õpilastega, kellel on raskusi õppetöös ehk siis püüan aidata lastel leida neile sobiv viis, kuidas õppida. Tööd on palju ja sisseelamise perioodil veel eriti palju. Tööd on isegi nii palju, et ei ole jõudnud oma uuest elumuutusest kellelegi väga teatadagi. Sain sugulastelt sugeda, et nad uudist kuskilt kajana õrnalt kuulma pidid.:)

Ja nagu ikka, on elul vimkasid varuks. Suvel veel kui ei olnud töökoha niidiotsa paista, panin mitu rauda tulle. Ehk siis olen nüüd ka Kellus nimekirjas. Mõtlesin, et kui tööle ei saa, mida ma siis ikka kodus passin, parem lähen ja õpin midagi. Ja veel täitsa tasuta. No ja sügisel selgus, et pean kahe asja vahel valima. Kuidas ikka valida? Läksin tööle muidugi. I tööpäeva kohustuslik pidulik riietus: