Lendav sitt ehk ma armastan oma naabreid

Ei malda oodata kui jõuan kõik oma arvutisse kogutud päevakajad ära postitada, seega kirjutan ühest kentsakast juhtumisest siin ja preagu.

Üle pika aja läksime Markusega oma uude korterisse, et mina saaks oma aiakest korrastada ja Markus toas toimetada. Otse Ernalt tulles ehk siis 3 tundi varahommikust magamist ei seganud meie entusiastlikku etevõtmist.
Koju jõudes tegime ukse lahti ja jõudsin juba ümbrustki kiigata kui kuulsin ühte summutatud mütakat. Vaatasin ringi ja nägin naabermajas elavat pea 100 aastat vana tädi, kes ei istunud enam mitte nurgapealsel aknal nagu ta senini teinud on, vaid hoopis mõned aknad meie kodu aknale lähemale. Vaatasin, et eks lõi akna lahti ja see tekitas vastava heli, kuid ei saanud aru, kuhu vastu aken niisuguse mütakaga läks. Ei pööranud aga rohkem tähelepanu. Aias oli palju huvitavamaid olukordi, mida arutada. Hakkasin aias toimetama kui järsku tunnen kirbet rooja haisu. Mõtlesin veel, et see Markus on ikka räme vend, ise kurdab, et laagrites käimisest on kõhuhädad, toit ei käi läbi ja nüüd on kõik mürkained kehas, aga nüüd siis haisutab nii, et terve õu haiseb. Läksin siis koduuksest eemale, kuid ei...hais ei tule mitte majast seest, vaid väljast. Selge, kanalisatsioon ajab jälle üle. Mis seal ikka. Markus tuli välja ja kurtis samuti, et jube kehva lõhn. No mis parata kui mõnikord linnas haiseb. Läks siis auto peeglit parandama ja kae nalja, meie ilusa auto kapotil on suure (ikka väga suure) sitajunn. Inimfekaal ei ole just igapäevane, mida oma auto pealt leida. Väike stseenide analüüs ja back nupp ning olukord sai selgeks.
Esmane mõte, et tõime rooja endaga kaasa Erna matka punktist metsa alt, sumbus peagi.
Tädi, kes on pea sama vana kui meie maja, on ennegi selliseid trikke teinud, ainukese vahega, et eelmistel kordadel on ta viisakalt sitajunni kilekotti pakkinud ja selle naabriplika auto ratta alla visanud. Nüüd siis peame aga lootma jääma, et maohappe tekitatud väike hele laik ei jää väga paistma ja ehk saab ka tädi eest hoolitseja midagi ette võtta, et olukord ei korduks.

Tädi käis hiljem veel mitu korda aknal kaemas, kas tema junn ikka veel samas kohas on ja oli ehk imestunudki kui autot enam ei näinud. Vehkis siis midagi kätega ja kadus aknalt.

Naersime Markusega ennast muidugi ribadeks. Keerulises naabruses elamine ei jäta sind kunagi üllatusteta. Tuled üle pika aja koju ja sind tervitatakse sitajunni rahega. Hiljem sama akna lähedal peenart rohides kiikasin ikka pidevalt akna poole, et mitte mõne ebameeldiva kingitusega õndsaks saada.

Ehk siis kui külla tulete varustage ennast tugeva konstruktsiooniga vihmavarju ja niiskete salvrätikutega.