Tsirkus

Viimane laager sellel suvel, neid on olnud mul kokku 5, oli Hiiumaal tsirkuse laager.
6 üliõpilast + klounide perekond Saksamaalt + 2 Eesti klouni + vana taluke = mõnus nädalane enesetäiendus ja uute asjade algus.
Tegemist oli siis laagriga, kus me õppisime läbi tegemise ja olemise tsirkuse teraapia võtteid. Tegime ise süüa, õppisime trikke ja nippe, möllasime tulega, jälgisime ilma kulgemist ja tegime lõpuks ka kaks etendust. Eesmärk ei olnud professionaalselt tsirkust teha, vaid ikka teraapia seisukohalt kõike omandada. Eelmisel aastal õnnestus samade juhendajate juures käia ka klientidega tööd vaatamas, kus olin kolmele erivajadusega noorele kasvatajaks.
Nüüd siis olen indu täis ja tahaks kohe ise mingi tsirkuse ürituse püsti panna.








Liisi käis oma perega meid vaatamas ja kommenteeris siis, et teil on siin ikka täitsa omamoodi maailm. Oligi. Perekond klounid Saksamaalt tulid neljakesi - ema, isa, u. 8-ne poeg ja 1-aastane plika. Nad elavad oma väikeses Wolksvageni bussis ja kõik reisidki tehakse selle sama abil.

Klouninina oli igapäevane aksessuaar, ka kostüüm kuulus meie igapäeva, kuid grimm tehti etenduse päevaks.


Ja etendus võib alata



Järgmisel päeval uus grimm ja läheb jälle trikitamiseks.

Lendav sitt ehk ma armastan oma naabreid

Ei malda oodata kui jõuan kõik oma arvutisse kogutud päevakajad ära postitada, seega kirjutan ühest kentsakast juhtumisest siin ja preagu.

Üle pika aja läksime Markusega oma uude korterisse, et mina saaks oma aiakest korrastada ja Markus toas toimetada. Otse Ernalt tulles ehk siis 3 tundi varahommikust magamist ei seganud meie entusiastlikku etevõtmist.
Koju jõudes tegime ukse lahti ja jõudsin juba ümbrustki kiigata kui kuulsin ühte summutatud mütakat. Vaatasin ringi ja nägin naabermajas elavat pea 100 aastat vana tädi, kes ei istunud enam mitte nurgapealsel aknal nagu ta senini teinud on, vaid hoopis mõned aknad meie kodu aknale lähemale. Vaatasin, et eks lõi akna lahti ja see tekitas vastava heli, kuid ei saanud aru, kuhu vastu aken niisuguse mütakaga läks. Ei pööranud aga rohkem tähelepanu. Aias oli palju huvitavamaid olukordi, mida arutada. Hakkasin aias toimetama kui järsku tunnen kirbet rooja haisu. Mõtlesin veel, et see Markus on ikka räme vend, ise kurdab, et laagrites käimisest on kõhuhädad, toit ei käi läbi ja nüüd on kõik mürkained kehas, aga nüüd siis haisutab nii, et terve õu haiseb. Läksin siis koduuksest eemale, kuid ei...hais ei tule mitte majast seest, vaid väljast. Selge, kanalisatsioon ajab jälle üle. Mis seal ikka. Markus tuli välja ja kurtis samuti, et jube kehva lõhn. No mis parata kui mõnikord linnas haiseb. Läks siis auto peeglit parandama ja kae nalja, meie ilusa auto kapotil on suure (ikka väga suure) sitajunn. Inimfekaal ei ole just igapäevane, mida oma auto pealt leida. Väike stseenide analüüs ja back nupp ning olukord sai selgeks.
Esmane mõte, et tõime rooja endaga kaasa Erna matka punktist metsa alt, sumbus peagi.
Tädi, kes on pea sama vana kui meie maja, on ennegi selliseid trikke teinud, ainukese vahega, et eelmistel kordadel on ta viisakalt sitajunni kilekotti pakkinud ja selle naabriplika auto ratta alla visanud. Nüüd siis peame aga lootma jääma, et maohappe tekitatud väike hele laik ei jää väga paistma ja ehk saab ka tädi eest hoolitseja midagi ette võtta, et olukord ei korduks.

Tädi käis hiljem veel mitu korda aknal kaemas, kas tema junn ikka veel samas kohas on ja oli ehk imestunudki kui autot enam ei näinud. Vehkis siis midagi kätega ja kadus aknalt.

Naersime Markusega ennast muidugi ribadeks. Keerulises naabruses elamine ei jäta sind kunagi üllatusteta. Tuled üle pika aja koju ja sind tervitatakse sitajunni rahega. Hiljem sama akna lähedal peenart rohides kiikasin ikka pidevalt akna poole, et mitte mõne ebameeldiva kingitusega õndsaks saada.

Ehk siis kui külla tulete varustage ennast tugeva konstruktsiooniga vihmavarju ja niiskete salvrätikutega.