Vahepeal olen kodus õmmelnud. Teostanud oma hunnikute viisi kõrvale pandud ideid. Püksid kitsamaks, must kleit värvilisemaks, hundude jõulupuu tarvis sai haldjakese seelik õmmeldud, päris keeruline värk ikka. Padjad ja diivanimadratsid on endale uued katted saanud ja asjad hakkavad juba nagu ilmet võtma. Mitmed mõtted on veel muidugi peas mõlkumas ja kõlkumas. Tahaks disainika kleidi õmmelda, aga mitu tegemist veel selle ees. Väike Lennart ootab oma tekki ja Maku tahaks ka oma 30-nda sünna kinki kätte saada.
Jube hea on, elu keeb kohe. Kujutan ette, et inimestel, kes teevad tööd vaid kontoris arvuti taga, on veel metsikum vajadus midagi ise ära teha. Võin tunde oma armsa Pfaffi taga nokitseda. Eile arutasime naiskadega kohvikus, et igal naisel peab ikka päris oma õmblusmasin olema. Vat, millest naised räägivad. :)
Tahaks nikerdada ja meisterdada. Õhtuti proovin oma joonistamistunnis saadud teadmisi proovile panna ja kritseldan asjakesi üles. Proovin ikka visandada ja hajutada ja asju elama panna. Mõne aja pärast tuleb Rahvaülikoolis näitus meie joonistamistest. Minu ilus kann on ka väljas. Ise olen selle kannuga rahul, see on küll suure pildi osa ja ainukesena hästi välja kukkunud, kuid ilus siiski.
Lõpuks ometi omas elemendis.
Abakhan on minu teine kodu. Ja ma naudin esmaspäevi kui jooksen jälle joonistama. Aeg läheb lennates.
PS!
Olen avastanud enda juures, et kõik minu tööd, ka näiteks saviväljateraapias, on viimseni viimistletud.
Viimati joonistamas soovitas õpetaja pildile lisada veidi visandlikuma objekti. Visandasin siis. Õpetaja tuli tagasi ja palus, et ma ikka visandaksin midagi, ma siis imestan, et kas veel visnadlikumalt pean siis tegema. Kuidagi nagu ei taha see romantiline lohakus minuga kaasas käia. Savis teen asju jube kiiresti ja iga töö on nagu kunstiteos ära silutud. Miskit korda otsin enda ümber. Nagu minu kolleeg ütleb, et inimesed, kes otsivad enda ümber tohutut korda ehk siis need, kes on pedandid, neil põle seda sisemist tasakaalu.
Oma tera on sellel saial kindlasti sees, aga eks igaüks räägi ikka oma mätta otsast. Tema on ka armsalt lohakas tegelane.
Sellega olen nõus, et kui vaim saab pidevat trenni ehk siis koolitused ja töö jne, siis kehale tuleb ka pai teha. Ja keha oskab ka tänada. Neljapäeval käin kohalikus ringtreeningus ja muidugi saunas. Järgmine päev on nagu teine ülikond seljas. Super.
Nüüd andis Oki mulle veel miskised odavad trennipääsmed. Saan ehk reele ja oma lubadusi keha ees täitma hakata.
