Minek Keiti 25-ndale sünnipäevale. Stiil aastast 85.
Turul sõpradega oma kraami müümas.
Jüripäev. Üks toredamaid gaidiüritusi üle pika pika aja.
/>
esmaspäev, 21. juuni 2010
Mõnda pildis
Mina ja minu trandulett. Amsterdamist külge jäänud harjumus.
Minek Keiti 25-ndale sünnipäevale. Stiil aastast 85.
Turul sõpradega oma kraami müümas.
Jüripäev. Üks toredamaid gaidiüritusi üle pika pika aja.
/>
Minek Keiti 25-ndale sünnipäevale. Stiil aastast 85.
Turul sõpradega oma kraami müümas.
Jüripäev. Üks toredamaid gaidiüritusi üle pika pika aja.
/>
Kodumaal, maaliline kodu
Jälle kodumaal tagasi olemine tekitas uskumatult vastakaid tundeid. Ühest otsast oli tore jälle koduseid näha ja omas marinaadis tagasi olla, kuid kõik tundus siiski nii teine. Nagu ikka kui sama retsepti järgi marinaadi teed, siis tuleb see igal korral erinev välja. Pilt, mis avanes oli masendav. Inimesed õelad ja ümbrus räsitud, maas ei vedele ei lumi ega ka nagu pori, see oli midaigi segamini ja vahepealset.
Esimese kultuuriliste erinevuste šoki sain tööintervjuul ühest edumeelsest Tallinna koolist. Lähen mina rõõmsalt naeratades kooli, meelel ainult ilusad mõtted ja head soovid. Viisakus oli liiast, ei miskit kätlemist, muidugi, eestlase jaoks on see juba liig isiklik, ei mingit klaasikest vett, et oma kuivanud huuli niisutada või suurt närviklompi alla neelata, ei...ei mingit naeratust või kerget nalja, et õhk pingest ja sügavast eestlaslikkusest klaariks lüüa. Lõppes kõik sellega, et ühel hetkel avastan mina ennast nukralt tooli surutuna ja ainukene mõte, mis veel peas uitas tegeles lahtiharutamisega, kas olen mina veider või on siinne keskkond lihtsalt nii rusuv ja masendav.
Tööd ma muidugi ei saanud, ei olnud oma esinemisega seal rahul, seega oli tuju nullis. Oli ka tegemist, et oma kultuurilisest šokist üle saada. Hiljem trollis sõites nägin enda ümber vaid nukraid nägusid ja kui neile naeratada üritasid, siis kingiti sulle vastu kritiseeriv pilk.
Selline eestlastigedus palavik on kõigil eestlastest ränduritel olnud. Muidugi tulevad kõik sellest kenasti välja ja mõne aja pärast oled samuti endiselt vormis kuri eestlane.
Eestlasel peab ju isegi kaubanduskeskuse seintel kinnitus olema, et elu on ilus ja kõik on tegelikult hästi. Iroonia missugune, selle sama keskuse kino laed teatavasti kukkusid alla ja paanikat palju palju palju. Ja nüüd paljud ärahirmutatud kodumaalased ei julge sinna majja enam minnagi, nad jäävad nüüd ju ilma sellest ilusa elu kinnitusest.
Egas need asjad nüüd nii ullud ka ole. Kui oled hing, kes minu sees, siis paigal püsimine ei ole lihtsalt võimalik. Seega hakkaski järgnevatel kuudel kuni siiani pihta suhteliselt tempokas ajakasutus, olin ju Amsterdamis saanud aktiivsele elule hea hoo sisse ja nüüd siis tuli rutiini jätkata.
Õe sünnipäev, trummitunnid, tantsuakadeemia pakutavad balleti ja moderntantsu trennid, hiljem ka salsa ja muud Ladina-Ameerika tantsud, erinevad kohtumised sõpradega (tuli ju muljetada ja vahepealne aeg tasa teha)...
Osalesin ühe vahva jaapanlase buthotantsu koolitusel, kus näidati nippe ja trikke, kuidas siduda buthotants ja teraapia. Tundsin, et olen jälle omas elemendis, ometigi on siin kodumaalgi ühte ja mõnda. :)
Kallis õde registreeris mind ära argumenteerimise koolitusele, kuhu emaga koos tarkusi õppima läksime. Süüa sai hästi ja natuke tean ka argumenteerimisest midagi.
...sünnipäevad, žongleerimise tunnid, etendused, filmid, muusikaüritused, gaidluse üritused, koondused...
Kollektiivi Paabel kontsert vägevamast vägevam. Kursaõde kutsus ja ma muidugi läksin, pärast tuli välja, et väga palju tuttavaid käis samas kohas laengut saamas.
Suurkogu Saku suurhallis oli toredamast toredam ja ärgu proovigugi keegi teisiti väita. Esimesed 30 minutit lihtsalt naerad südamest, siis kopsust ja maksastki. Super. Tundaega varasem kohale jõudmine aitas emotsioonid hästi lakke lennutada. Energiat ja positiivsust täis läksime koju riideid vahetama, et siis Tagametsa kihutada. Ämbliku üritus on selline asi, kus õpitakse seikluskasvatuse põhitõdesid. Õppisime lihtsamaid seikluskasvatuse radasid ehitama nii köite, lintide kui ka trossidega. Kõvast pingutamisest ja toorest noormeeste jõust jäin oma ühest pöidlast äärepealt ilma. Nimelt väike vapper reps suure pingutamise pärast katkes ja kogu kaadervärk lendas vasta mu näppu. Igati õnnelik õnnetus, sekundite mäng ja näpp oli täpselt õiges kohas, seega nüüd juba pöial jälle püsti.
Talgud Tartus. Siimon kutsus sünnipäevale ja oli ju ka Teeme ära aeg. Nii me tegimegi, ära tegime. Puhastasime Tartus parki, tassisime lehti konteinerisse. Siis läksime Siimoni sünnale, millest lõpkokkuvõttes koorus välja lahe lauluõhtu. Väga meeleolukas nädalavahetus.
Ämblik
Teeme ära 2010
Esimese kultuuriliste erinevuste šoki sain tööintervjuul ühest edumeelsest Tallinna koolist. Lähen mina rõõmsalt naeratades kooli, meelel ainult ilusad mõtted ja head soovid. Viisakus oli liiast, ei miskit kätlemist, muidugi, eestlase jaoks on see juba liig isiklik, ei mingit klaasikest vett, et oma kuivanud huuli niisutada või suurt närviklompi alla neelata, ei...ei mingit naeratust või kerget nalja, et õhk pingest ja sügavast eestlaslikkusest klaariks lüüa. Lõppes kõik sellega, et ühel hetkel avastan mina ennast nukralt tooli surutuna ja ainukene mõte, mis veel peas uitas tegeles lahtiharutamisega, kas olen mina veider või on siinne keskkond lihtsalt nii rusuv ja masendav.
Tööd ma muidugi ei saanud, ei olnud oma esinemisega seal rahul, seega oli tuju nullis. Oli ka tegemist, et oma kultuurilisest šokist üle saada. Hiljem trollis sõites nägin enda ümber vaid nukraid nägusid ja kui neile naeratada üritasid, siis kingiti sulle vastu kritiseeriv pilk.
Selline eestlastigedus palavik on kõigil eestlastest ränduritel olnud. Muidugi tulevad kõik sellest kenasti välja ja mõne aja pärast oled samuti endiselt vormis kuri eestlane.
Eestlasel peab ju isegi kaubanduskeskuse seintel kinnitus olema, et elu on ilus ja kõik on tegelikult hästi. Iroonia missugune, selle sama keskuse kino laed teatavasti kukkusid alla ja paanikat palju palju palju. Ja nüüd paljud ärahirmutatud kodumaalased ei julge sinna majja enam minnagi, nad jäävad nüüd ju ilma sellest ilusa elu kinnitusest.
Egas need asjad nüüd nii ullud ka ole. Kui oled hing, kes minu sees, siis paigal püsimine ei ole lihtsalt võimalik. Seega hakkaski järgnevatel kuudel kuni siiani pihta suhteliselt tempokas ajakasutus, olin ju Amsterdamis saanud aktiivsele elule hea hoo sisse ja nüüd siis tuli rutiini jätkata.
Õe sünnipäev, trummitunnid, tantsuakadeemia pakutavad balleti ja moderntantsu trennid, hiljem ka salsa ja muud Ladina-Ameerika tantsud, erinevad kohtumised sõpradega (tuli ju muljetada ja vahepealne aeg tasa teha)...
Osalesin ühe vahva jaapanlase buthotantsu koolitusel, kus näidati nippe ja trikke, kuidas siduda buthotants ja teraapia. Tundsin, et olen jälle omas elemendis, ometigi on siin kodumaalgi ühte ja mõnda. :)
Kallis õde registreeris mind ära argumenteerimise koolitusele, kuhu emaga koos tarkusi õppima läksime. Süüa sai hästi ja natuke tean ka argumenteerimisest midagi.
...sünnipäevad, žongleerimise tunnid, etendused, filmid, muusikaüritused, gaidluse üritused, koondused...
Kollektiivi Paabel kontsert vägevamast vägevam. Kursaõde kutsus ja ma muidugi läksin, pärast tuli välja, et väga palju tuttavaid käis samas kohas laengut saamas.
Suurkogu Saku suurhallis oli toredamast toredam ja ärgu proovigugi keegi teisiti väita. Esimesed 30 minutit lihtsalt naerad südamest, siis kopsust ja maksastki. Super. Tundaega varasem kohale jõudmine aitas emotsioonid hästi lakke lennutada. Energiat ja positiivsust täis läksime koju riideid vahetama, et siis Tagametsa kihutada. Ämbliku üritus on selline asi, kus õpitakse seikluskasvatuse põhitõdesid. Õppisime lihtsamaid seikluskasvatuse radasid ehitama nii köite, lintide kui ka trossidega. Kõvast pingutamisest ja toorest noormeeste jõust jäin oma ühest pöidlast äärepealt ilma. Nimelt väike vapper reps suure pingutamise pärast katkes ja kogu kaadervärk lendas vasta mu näppu. Igati õnnelik õnnetus, sekundite mäng ja näpp oli täpselt õiges kohas, seega nüüd juba pöial jälle püsti.
Talgud Tartus. Siimon kutsus sünnipäevale ja oli ju ka Teeme ära aeg. Nii me tegimegi, ära tegime. Puhastasime Tartus parki, tassisime lehti konteinerisse. Siis läksime Siimoni sünnale, millest lõpkokkuvõttes koorus välja lahe lauluõhtu. Väga meeleolukas nädalavahetus.
Ämblik
Teeme ära 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)